Otse põhisisu juurde

Oo, hormoonid, andke mulle rahu!

Vahepeal on totaalne vaikus blogis olnud, et mul on isegi piinlik siia tulla ja mingeid sajanditaguseid uudiseid rääkida. Teemasid on justkui olnud, aga iga kord kui mingi teema üleval on, millest kirjutada tahaks ja võiks, on mingeid muid asjaajamisi või niisama olesklusi, aju välja lülitatud. Naljakaid rasedamomente peaksin ikka vast jagama? Need ajavad tagantjärgi ikka täiega naerma. Häbi on ka muidugi. 

Üks õhtu läksin Andresest tund aega hiljem magama, ta läks varem, sest oli sündmusterohke nädalavahetuse tõttu surmväsinud. Magas ja isegi ei kuulnud, kuidas elevantvaal tema kõrvale maandus. Panin oma peakese padja peale...sättisin end mugavasse asendisse ja tunnen, et miski on ebamugavalt!? Rabelesin, porisesin ja torisesin veidi aega, siis rullusin voodist välja, porisesin veel veidi, et ta ikka kuuleks ja märkaks, et tundlik printsess leidis hernetera oma padja/madratsi alt...

Pärast kiiret analüüsi selgus, et Andres oli minu õhkõrna väikese sulepadja endale võtnud ja mulle kaks teist patja jätnud. Või tegelikult olid padjad voodipesu vahetamise ajal puhtinimliku eksituse tõttu vahetusse läinud. Silmadesse valgusid suured krokodillipisarad ja hinge täitis meeletu kurbus. Kuidas ma magan teiste patjade peal? Siin oli vaid üks lahendus: hingepõhjani solvunud rase naine pidi võrkkiiges tähistaeva all magama.  Maailmalõpp on ju käes?!

Läksin oma pleediga õue võrkkiike magama. Taevas särasid miljonid tähed ja kuu oli lapik kui pannkook. Sidrunipuu all oli väga mõnus magada - võrkkiik võttis täpselt minu kuju, aga olgem ausad, idüll polnud täielik, sest padjata oli ikka veidi niru magada. Üritasin endale olemasolevatest vahenditest patja meisterdada, et end mugavalt sisse seada ja et mees hommikul ikka märkaks, et mida kõike pidin tema pärast läbi elama! Tuulekell helises ja mõjus vaimule väga rahustavalt. Umbes tund aega hiljem tuul vaibus ja välja tulid väikesed ja tüütud sääseloomad. 

Pirin hakkas närvidele käima ja kael hakkas kangeks jääma. Kolisin elutoa diivanile, aga enne seda käisin korra meie magamistoast läbi, et need halvad padjad võtta, mille peal ma magada ei saanud. Võtsin demonstratiivselt padjad, muu kola ja kolisin elutuppa. 

Salajane eesmärk oli täidetud - ma olin märgatud! Mitte midagi kahtlustav mees küsis, et miks ma ikka veel ei maga, on ju öö... sellele järgnes suur pisaratemeri ja nuuksumised, mille vahele üritasin mõned inimesekeelele sarnased väljendid mahutada: ma tulin...magama..ja, ja, ja, minu patja ei olnud. Ma ei...äh, uhh, tahtnud sind üles ajada, uuu. 

Andres kallistas mind, ütles, et armastab väga ja tagastab minu lemmikpadja mulle igal ajal. Oleks ma vaid küsinud! 

Nüüd sellele olukorrale mõeldes tahaks maa alla vajuda. See ei kvalifitseeru isegi esimese maailma probleemide hulka. Aga tol hetkel tundus, et kogu maailm on minu vastu...

Padja pärast. 

Siin aga sama pseudopadjateema persoon oma rahulikus olekus: 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust