Vahepeal on totaalne vaikus blogis olnud, et mul on isegi piinlik siia tulla ja mingeid sajanditaguseid uudiseid rääkida. Teemasid on justkui olnud, aga iga kord kui mingi teema üleval on, millest kirjutada tahaks ja võiks, on mingeid muid asjaajamisi või niisama olesklusi, aju välja lülitatud. Naljakaid rasedamomente peaksin ikka vast jagama? Need ajavad tagantjärgi ikka täiega naerma. Häbi on ka muidugi.
Üks õhtu läksin Andresest tund aega hiljem magama, ta läks varem, sest oli sündmusterohke nädalavahetuse tõttu surmväsinud. Magas ja isegi ei kuulnud, kuidas elevantvaal tema kõrvale maandus. Panin oma peakese padja peale...sättisin end mugavasse asendisse ja tunnen, et miski on ebamugavalt!? Rabelesin, porisesin ja torisesin veidi aega, siis rullusin voodist välja, porisesin veel veidi, et ta ikka kuuleks ja märkaks, et tundlik printsess leidis hernetera oma padja/madratsi alt...
Pärast kiiret analüüsi selgus, et Andres oli minu õhkõrna väikese sulepadja endale võtnud ja mulle kaks teist patja jätnud. Või tegelikult olid padjad voodipesu vahetamise ajal puhtinimliku eksituse tõttu vahetusse läinud. Silmadesse valgusid suured krokodillipisarad ja hinge täitis meeletu kurbus. Kuidas ma magan teiste patjade peal? Siin oli vaid üks lahendus: hingepõhjani solvunud rase naine pidi võrkkiiges tähistaeva all magama. Maailmalõpp on ju käes?!
Läksin oma pleediga õue võrkkiike magama. Taevas särasid miljonid tähed ja kuu oli lapik kui pannkook. Sidrunipuu all oli väga mõnus magada - võrkkiik võttis täpselt minu kuju, aga olgem ausad, idüll polnud täielik, sest padjata oli ikka veidi niru magada. Üritasin endale olemasolevatest vahenditest patja meisterdada, et end mugavalt sisse seada ja et mees hommikul ikka märkaks, et mida kõike pidin tema pärast läbi elama! Tuulekell helises ja mõjus vaimule väga rahustavalt. Umbes tund aega hiljem tuul vaibus ja välja tulid väikesed ja tüütud sääseloomad.
Pirin hakkas närvidele käima ja kael hakkas kangeks jääma. Kolisin elutoa diivanile, aga enne seda käisin korra meie magamistoast läbi, et need halvad padjad võtta, mille peal ma magada ei saanud. Võtsin demonstratiivselt padjad, muu kola ja kolisin elutuppa.
Salajane eesmärk oli täidetud - ma olin märgatud! Mitte midagi kahtlustav mees küsis, et miks ma ikka veel ei maga, on ju öö... sellele järgnes suur pisaratemeri ja nuuksumised, mille vahele üritasin mõned inimesekeelele sarnased väljendid mahutada: ma tulin...magama..ja, ja, ja, minu patja ei olnud. Ma ei...äh, uhh, tahtnud sind üles ajada, uuu.
Andres kallistas mind, ütles, et armastab väga ja tagastab minu lemmikpadja mulle igal ajal. Oleks ma vaid küsinud!
Nüüd sellele olukorrale mõeldes tahaks maa alla vajuda. See ei kvalifitseeru isegi esimese maailma probleemide hulka. Aga tol hetkel tundus, et kogu maailm on minu vastu...
Padja pärast.
Siin aga sama pseudopadjateema persoon oma rahulikus olekus:
Kommentaarid
Postita kommentaar