Otse põhisisu juurde

Elu kahe lapsega

Oo, mis elu! Täispööretel ja -võimsusel vanaduse poole? Oh ei, kahe väikelapsega juba igav ei hakka.  Oot, mis kuu ja päev ja kell praegu üldse on? Ma vist panen isegi blogis veidi kuutõbist, aga ehk annate andeks, sest keskmine unetundide arv ööpäevas on 3-4. 

Meil on siin, Eedeni mäel päris palju uut. Kõigepealt: uus ilmakodanik Gabriel. Ta on varsti kuu aja vanune, tal on väga palju juukseid, madalatämbriline võimas hääl ja suur söögiisu. Ta on päris tugev poiss: hoiab pead alates minu seest välja tulemisest ja üritab end keerata, et suuremale vennale kiirelt järgi jõuda. 

Minu sünnitusvalud hakkavad vaikselt-vaikselt meelest minema. Tahaks seda lugu jutustada ja kirja panna, hea aastate pärast meenutada, mis põrgupiinasid meie, naised, uute inimeste juurde sünnitamise nimel peame kogema. Alles kolm nädalat tagasi kirusin, et kõik luud ragisevad ja kõhulihased ei lähe vist iialgi enam kokku. Nüüd olen kolmandaks valmis? Hullud peast! Mitte niipea (VAST) ja ei tea, kas üldse kunagi. 

Kui vastsündinuga on üsna kerge toime tulla, siis kohutavalt-kiiresti-areneva-kahesega tegeleb meie kodus 24/7 kolm täiskasvanut. Üks kahene = kolme täiskasvanu täiskohaga töö. Viimase aja lemmikväljendiks on: ei taha või aitäh, ei taha. Sina sööd rahulikult võileiba ja siis tuleb kahene ja ütleb: aitäh, ei taha. Vabandust-vabandust, unustasin kahese käest küsida, mida TEMA tahab, et ma sööksin-teeksin. 

Kõige selle ilusa ja hullupöörase pereelu juurde kuuluvad väikesed tagasilöögid. Minu maailm kukkus korraks kokku, aga sain selle kiirelt lapitud, sest pimedas toas kassimine ja nutmine, depressiivne olek ja negatiivne ellusuhtumine kandub lastele ja mind ümbritsevatele inimestele edasi. Ja kuidas sa elad oma elu edasi, kui nutad olematuid asju taga ja heietad, mis oleks, kui asjad oleksid teistmoodi läinud?

Seitsmendal elupäeval diagnoositi Gabrielil väga haruldane geneetiline haigus või nagu siin öeldakse, geneetiline error, millest räägin kunagi pikemalt, aga mis sisuliselt tähendab meie perele seda, et ta saab olema terve elu päris madalavalgulisel dieedil. Tema maks ei tooda ühte ensüümi, mis teatud valku juppideks lõhustab ja tema tervise ja heaolu huvides peame oma lapsest küllaltki range vegani kasvatama. Mina ja Andres, pärinedes põlvkondade viisi liha ja valgurohkel toidul üles kasvanud esivanematest - tõeline looduse paradoks, et mõlemad kanname oma geneetilises koodis veidi vigast proteiini lõhustumise geeni, mida oma lapsele pärandasime. Aga nagu ma juba ütlesin, olen sellest esmasest reaktsioonist toibunud ja asjaga leppinud. 

Lapse veganiks kasvatamisest kuuleb siin blogis nüüd päris palju...

Meie Saare poisid: 



Kommentaarid

  1. Hm, see on päris kaval trikk panna laps värvimise ajaks söögitooli. Me oleme lubanud olla loominguliselt laua taga ja see ei ole just alati kõige edukam strateegia diivanile, põrandale ja riietele...

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Tai puuviljade valikust: rambutanid, mangustanid ja muud pudulojused

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade ...

Tutvumine maailma suurimate roomajatega

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata mer...