Otse põhisisu juurde

Minu sünnitamine number kaks oli toores ja loomalik

Enne kui sünnitusest viis aastat täis saab, mälu hägustub, detailid ja valu ununeb, mõtlesin et panen oma viimase sünnituskogemuse siia kirja. 

Ega ma nüüdseks enam täpselt ei mäleta, kui pikalt mul tähtajast üle oli? Tundus igatahes terve igavikuna, tegelikult vist ainult 9 päeva. Lõpusirge venis, olin suur nagu jõehobu ja päevas tuli umbes 2 kilo kaalus juurde. Sääred jämedad kui palgid ja sõrmed meenutasid Rakvere viinereid. Kui midagi maha kukkus, siis ma ei viitsinud enam seda põrandalt üles korjata vaid ootasin kuni Andres koju tuleb ja asjad ära koristab või noh, kui asi oli söödav, siis meie abivalmis kutsu aitas mind tihtipeale välja. 

Kui olin 41 nädalat täis tiksunud ja mingeid sünnitama minemise märke ei esinenud peale kaks nädalat kestnud libavalude, otsustas mind jälgiv arst, et peaks stretch and sweep'i tegema. Tegemist on äärmiselt ebameeldiva protseduuriga...Arst paneb oma käe sinu sisse, võtab mingist asjast kinni, keerutab ühes ja teises suunas (meditsiiniline seletus protseduurile on: by using a circular movement to try to separate the membranes of the amniotic sac, containing the baby, from cervix. This action releases hormones, called ‘prostaglandins’, which prepares the cervix for birth and initiates labour). Selline tunne oli justkui ta võttis minu soolikatest kinni ja keerutas neid vastu-ja päripäeva! 

Suht rõve oli. Koperdasin jalad harkis koju. Jäin protseduuri tulemust ootama. Tund aega hiljem hakkasid esimesed torkivad valud. Mõtlesin, et nüüd peaks veidi magama ja kujutasin ette, kuidas õhtuks on beebi käes! Õde oli kodus ja lubas Danieli eest hoolt kanda, sest ma ometigi hakkan varsti sünnitama. Mingu ma magamistuppa ja varugu energiat selleks suureks projektiks - uus inimene enda seest välja pressida. Magada ma ei saanud, sest ärevus oli suur. Sarnanes sellele ärevale tundele, kui ootad kedagi kallist rongi- või lennujaamas. Kohe-kohe saabumas. Selle väikese vahega, et seda kallist oled 9 kuud enda sees tundnud ja kasvatanud, aga pole kunagi näost näkku kohanud. 

Õhtusöögi ajaks olid valud läinud. Sõbrad tögasid, et ju minu karma ei lase mul sünnitama minna. Esimene laps sündis kolm nädalat varem, nüüd pean selle varem raseduskoormast pääsenud aja teise lapsega täis tiksuma. Tik-tak, tik-tak, tik-tak. Ma saan aru, et keegi pole veel sinna sisse jäänud, aga see on vähelohutav, kui sa oled 42. rasedusnädala alguses.  
Pealegi, maailma ajaloos on olnud juhtumeid, kus naised 3 kuud tähtajast üle läinud. Ebereaalne! 

Nii ma siis tiksusin ja võtsime kasutusele rahvameditsiinis teada-tuntud sünnituse esile kutsumise meetodid: trepid ja intiimne lähedus vastassoo esindajaga. Treppidest oli üsna raske käia, rääkimata jooksmisest. Hea, et ma sealt alla ei veerenud. Oleks olnud nagu Ladina-Ameerika seebiooperis! Selle teise meetodiga läks üllatavalt libedalt. Ma kujutasin seda endale palju koledamana ette, aga tundus, et kõik osapooled vajasid seda kosutavat vihma pärast kuudepikkust põuda. 

Pärast igaõhtuseid toikaga togimisi tundis põnn end endiselt päris mugavalt ja keeldus kodukootud pesast väljumast. Nii läksid mööda veel mõned mitte eriti märkimisväärsed päevad rasedana. Olin nii vaikselt kui ka füüsiliselt pushed to the limit and beyond. Vist selles ma-olen-igavesti-rase staadiumis hakkasin kilode viisi toitu hävitama ja silmnähtavalt paisuma. Nojah, mis huvisid võis mul veel olla? Hormonaalne nutmine oli teiseks suureks huvitegevuseks. Täiesti pekkis, mis põhjused mul silmad vesiseks ajasid. Naeruväärne. 

Siis tuli neljapäev. Läksime IKEA-sse "perereisile". Tõukasin seal seda suurt käru ja kõndisin 15 km, sõime lihapalle ja tegime viimase pühasöömaaja. Koju tulles hakkasid igaõhtused rutiinsed libavalud. Ei lasknud neist end erutada. Pesin hambad ja keerasin voodisse. Kell näitas 11 õhtul. Just olin magama jäänud, kui bang-bang-bang kõhus hakkasid üsna intensiivsed krambid, mõtlesin et kas tõesti, ei saa nüüd öösel ka magada? Läksin WC-sse ja siis tundsin, et uriin see küll pole. See vedelik, mis vaikselt lekib. 

A-N-D-R-E-E-E-S-S-S...hüüdsin ma. "Hakkan vist varsti sünnitama."
"Ma jäin just magama," kostus väsinud hääl. 

Siis hakkas hull paanika. Kas ma olen selleks valmis? Kurat, keset nii head ja sügavat und! Panin tuhu-äpi tööle ja hakkasin neid vahesid mõõtma. Päris esimesed olid 4-minutilise vahega. Nii umbes 15 minutit, siis kogu asi progresseerus kiiresti. Üsna pea oli vahe vaid 3 minutit. Kuna valu oli nii tugev, et ma ämmaemandaga ise telefonis enam rääkida ei suutnud, arvasid teisel pool toru olevad meditsiinitöötajad, et oleks aeg haiglasse suunduda. Ütlesin Andresele, et pangu igaks juhuks istmele present alla, sest veed tilkusid kergelt...Ei taha ju autoistet oma kehavedelikega ära rikkuda! 

Autosõit oli päris vastik. Pidin turvavööga kinnitatult istuma ja paigal püsima, ei saanudki kick-boxi liigutusi imiteerides end vastu seina joosta ja iseenda küünarnukke hammustada.
Jõudsime haiglasse ja meid saadeti sünnitustuppa. Sünnitustuba oli päris puhas, vinge ja varustatud viimase sõna tehnikaga. Ei taha kohe seda ära määrida, mõtlesin ma endamisi. 
Ämmaemand tegi kiire tiiru, tutvustas vahendeid nimepidi ja arvas, et ma võin selles ruumis end koduselt tunda. Pikalt ei läinud kui mu valud tugevnesid ja ämmakas otsustas üle vaadata, kui valmis ma olen. Käsi tuppe, surra-vurra, surra-vurra. Ei-ei, see pole üldse nautimisväärne, täiesti vastupidine. Ma ei usu, et taoline protseduur oleks nautimisväärne isegi siis, kui seda teostaks sinu kallim. Ausõna! Avatust pole nagu üldse, ütles eksamineerija tagasihoidlikult. Mis mõttes, ma suren valudesse ja see kuradi v#tt pole sentimeetritki valmis? Vabandust otsekohese sõnapruugi pärast, aga sünnitus ongi üks väga toores ja loomalik tegevus. Ei saa roosa-mannaga ilustada. 

Umbes 10 minutit hiljem hakkasid tuhud käima kaheminutilise vahega. Valutugevus tõusis 10 pealt 560 peale. Kui alguses Andrese poolt tehtud selja masseerimine aitas täiega, siis selles faasis tahtsin ma ta käed otsast ära raiuda. Tema pealetükkiv abi pakkumine ärritas mind sajaga. Kuradi mees, kas näed, et ma üritan siin sünnitada? Jäta oma eteerlike õlide ja lõõgastumise ning õigesti hingamise demagoogiaga rahule ja sünnita ise, kui oskad. 

Mingi hetk lebasin vannitoa kahvelplaatidel nagu surnud rebane, tulikuum dušš igast ilmakaarest mind peksmas. Ämmakas ikka aeg-ajalt tuli ja küsis, kas ma olen OKEI. Vaatasin teda teisest ilmast. Killerpilguga. Andres seisis nõutult nurgas ja ei julgenud midagi öelda ega pakkuda. See ajas sitaks närvi, et ta vahepeal käed ristis seisis. Nagu et noh, saab tehtud asi või mitte? 

Aga ma olin liiga läbi ja liiga tugevates valudes, et tema vale kehaasendi kallal võtta. Valud läksid NII hulluks. Käisin duši alt väljas, kõndisin ringi, röökisin-röökisin-röökisin totaalselt tsivilisatsioonivälises keeles midagi arusaamatut, viskasin joogamatile pikali. Kusesin selle täis. Tuhud tulid peale. Kukkusin valudes oma kuse sisse. Häda number kaks ei lasknud end pikalt oodata. Oh, mis õnnistus! Sealtsamast hakkas tilkuma tumedapoolset verd. 

Esmakohtumine polnud enam kaugel. Ma tundsin seda iga oma keharakuga. Nutsin valust ja erutusest. Ta pea pressis välja. Ei ole ju võimalik, et asi võiks veel valusamaks minna? See oleks täiesti ebainimlik. Ütlesin ämmaemandale, et hakkan varsti sünnitama. Tunnen tungi. 
Ta alguses ei uskunud, et inimene võiks nii kiiresti progresseeruda nullist kümneni, aga otsustas igaks juhuks eksamineerida. Titabeebi pea juba paistis ja tahtis ilmavalgust näha. Kiirelt monitorid külge ja lapse vastuvõtmiseks asjad valmis: riided, soojendi, igasugu günekoolised tööriistad haardeulatusse. Küsisin, et kas ma nüüd gaasi saaksin?

Sain oma gaasi, aga noh, see mind väga ei aidanud. Kui vaid oma hingamist kuulda ja paremini hingata. Siis juba hakati mind juhendama, et edukalt beebi enda seest välja pressida. Arst oli veidi murelik, sest beebi oli kergelt häiritud, tema pulss langes alla 100. 
See pressimise faas kestis ainult mõned minutid ja tundsin jubedalt kõrvetavat valu, mis oli tõenäoliselt tingitud ulatuslikust vaginaal-genitaalsest rebenemisest. 

Siis ta tuli. Kõva kisava häälega sinakas poisslaps. Nabanöör ümber kaela. Minu seest. Saad aru!!! Ma võin elus täiesti läbikukkunud olla, täielik luuser, ilalõug, lontkõrv, möku, hädavares, tolgus, torujüri, aga kui ma suudan selliseid olendeid valmistada, olen miljoneid väärt. 

Need esimesed hetked selles ruumis, kus oleks justkui karu maha tapetud ja soolikad välja lastud, on maagilised. Sa ei saa aru, kas oled elus või surnud, kõik on täis verd, kust ja sitta, seal te amelete oma kehavedelikes ja ei suuda oma õnne uskuda. 

(Kokku kestis sünnituse aktiivne osa 1,5 tundi)



Kommentaarid

  1. No ilmselgelt tuleb meil järgmine ka keisriga.

    VastaKustuta
  2. Oeh, kuidas mulle meeldib sinu kirjutamiste ehedus ja otsekohesus läbi korraliku annuse huumori :) Sünnitaja käsiraamatu tekstid võiksid olla just sellised. See piin tundus terve igavik isegi teksti vahendusel, rääkimata selle ise kogemisest, ja samas ka kulminatsiooni rõõm tegi nii-nii rõõmsaks. Su kirjutamisstiil lihtsalt oskab kohe kaasa kiskuda emotsioonides :)

    VastaKustuta
  3. Olen teie blogi juba pikka aega jälginud. Väga huvitav, aus, ehe ja otsekohene. Ei ole mingit ümber nurga juttu. See sünnituse jutt eriti. Hirmutav- pole ise läbi teinud :D aga elu on selline, nendest asjadest peabki rääkima. :) jõudu ja jaksu teile!

    VastaKustuta
  4. No jumala eest! :)) Juhuslik sattumine blogi lugema. Hommik, väike kollane puumaja Eestis, põhjaosariigis. Mees, lapsed magavad, kolistada ei saa, kõvasti naerda ka ei tahaks, kass ka stiilselt rõngas ja magab sügavalt..Ja siis mina, naeran hääletult nii, et vappun, pisarad jooksevad ja olen praktiliselt kõveras, püüdes mitte häält teha.:)) Milline kergendus oli see viimane lause: (Kokku kestis sünnituse aktiivne osa 1,5 tundi) Soovin teie perele südamest tervist ja edu ja tugevust!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria