Otse põhisisu juurde

Esimene samm taimetoidulisuse poole

Mul on küll üks järjeteema pooleli, aga tahtsin ühe teise seonduva aktuaalse teemaga sisse sõita: taimetoitumine ja oma menüüst igasuguse lihakraami välja jätmine. Kusjuures juba umbes kaks aastat oleme teadlikult üritanud teha lihavabasid päevasid. Kui mitte nädalaid. 

Kui minu taimetoitlasest meiega pool aastat koos elas, oli meil väga lihtne. Ta tegi igasugu huvitavaid taimepõhiseid toite ja isegi Andres oli samm-sammult nõus lihast loobuma. Jõudsime Andresega mõlemad järelduseni, et kui viitsida vaeva näha, mõelda ja planeerida, saab taimedest vägagi toitvaid ja maitsvaid sööke teha. 

Ma ütlen ausalt, et veise-, lamba- ja sealiha minus mingeid emotsioone ei tekita, samas armastan kanaliha. Umbes viis kuud tagasi hakkasin uurima, missuguse viljaga võiks kanaliha asendada. Avastasin näiteks, et leivapuu vili, mida eesti keeles kutsutakse vist jakaks, on väga sarnase konsistentsiga ja saab edukalt igasugustes retseptides kana asemel kasutada. Austraalias müüvad pea kõik Aasia poed seda vilja. Seda kas konservina või värskelt (kõige parem ja sarnasem on young/green jackfruit in brine). Kilo hinnaks tuleb 5-6 dollarit, umbes poole odavam kui kana rinnafilee. 

See taimetoidule ülemise teema on meie peres väga pikalt õhus olnud. Tänu Gabrielile on kriiskav vajadus karjuvaks üle läinud! Oleme oma lihatarbimist oluliselt vähendanud ja leidnud huvitavaid ning maitsvaid alternatiive, aga mis mind taimetoitumise juures närvi ajab on, on sojatoodete kultus. Nagu tegelikult ka? 

Üleeile tsitruseliste farmis pealt kuuldud dialoog ajendas seda postitust kirjutama ja väga tõsiselt liha tarbimise teemal mõtisklema. Olime lastega piknikul ja korjasime mandariine ja apelsine, imetlesime hobuseid, lambaid ja lehmasid, kes karjamaal rohtu sõid, kui ühtäkki kuulsime, kuidas meie poole sõidab ATV. Seal sees oli 5 tõmmut meest, kes rääkisid omavahel araabia keeles. Kõigepealt tegi üks neist luba küsimata meist pilti ja siis läks neil farmiomanikuga äriks. Valisid seal väikeste tallekeste seas kõige isuäratavama välja, sidusid tal jalad kinni ja viskasid üle õla. Farmi omanik ütles, et talleke on parimatest parim, maitsvamatest maitsvam. On kõigest 10 nädala vanune ja toitub veel rinnapiimast. Väidetavalt on sellisel lambabeebil kes piima joob, väga erilise maitsega liha...Araablased maksid 150 dollarit ja sõitsid minema. 

Utt aga jäi karjuma ja oma talle taga nutma. See määtamine oli niivõrd südantlõhestav. Ma tean, et kui meie lihast loobume, ei muuda see suures plaanis maailmas mitte kui midagi. Võib-olla ainult meie mikromaailmas, aga see polegi mingi maailma päästmise teemaline otsus. 

Eile näiteks asendasime oma korrapärase veisesteigi päeva taimetoiduliste vorstide söömisega. Need vorstid, mille eest maksin hingehinda, oli kahjuks paras solk. Ülemaitsestatud raskesti seeditavad kikkerhernestest tehtud käkid...Aga proovin lähiajal Amazonist ise neid vorstikilesid tellida ning ise katsetama hakata. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust