Otse põhisisu juurde

Depressioonist

Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised:
  • Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on!
  • Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövad
  • Kui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksub
Ühiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga? 

Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, ajusurnud, vaevatud, mahakäinud, närtsinud, räidinud, soodastunud, kulunud. 

Ma tean, et need rasked päevad, mis on hambad ristis läbi elatud, selles pole midagi kliinilist, aga ma näen enda ümber järjest rohkem inimesi, kes vaevlevad oma vaimutervisega. Et kui mõtlemine pole "terve", siis see avaldub ka elulises produktiivsuses, üleüldises suhtumises, enesehinnangus ja ettevõtlikkuses ja taoline pikaajaline olukord tekitab juba miskit spetsialisti abi vajavat. 

Ma ei ütle, et ma olen 100% immuunne depressiooni suhtes, aga olen omandanud mingisuguse elulise vastupidavuse. Alates minu kaootilisest lapsepõlvest on kõik asjad ja elu üldiselt pigem ainult ülesmäkke läinud, sarkasmi ja irooniat võiks läbi elu muidugi vähem kasutada, aga nagu mu osad sõbrad kipuvad ütlema, et toonaste tingimuste kohta olen ma niigi hästi välja kukkunud! 

Aga depressiivsetel hetketel tunnen oma lähedastest sõpradest kohutaval kombel puudust, kes segasel ajal sind ergutamise ja õlale patsutamise asemel "everything is going to be alright" julgevadki toorest tõtt näkku sülitada ja ilustamata asjadest rääkida, öeldes et ongi valus ja rõve ja ebamugav, aga see on elu ja elu vahepeal sakib, ja sina, sitasitikas, oled sitast tulnud ja saad sellestki sitast jagu!

Ma arvan, et taolised vestlused võiksid mustas augus olijale väga abiks olla. Mitte, et ma pikemalt kui kaks päeva millegi pärast pead norus hoian, aga...teinekord, kui me jälle Eesti-Austraalia plusse/miinuseid liidame ja lahutame, tasub endale meelde tuletada, et sealpool maakera on hoopis teist tüüpi sõprussuhted, mida olen ajaga õppinud väärtustama. 


Kommentaarid

  1. Minu jaoks on depressiooni põdemise juures kõige hullemad just need "mis sul viga, sul on ju... olemas" kommentaarid. Et kui pealtnäha oled tugev siis ei saa ju ometi olla nii, et seesmiselt oled katki. Minuga enamasti ongi nii. Kuna mul tugivõrgustikku eriti pole siis peangi väliselt tugev ja toimiv olema kuigi sisimas olen katki ja tahaks lihtsalt pimedas toas nutta või üldse mitte midagi teha. Kelleltki abi küsima minna ei saa kuna mul pole ju midagi "viga", söök on laual ja arved makstud. Õnneks sattus mu teele inimene, kes oskab inimesi kuulata ja näha ka seda mida ise väga näidata ei taha. Ja see on mind meeletult aidanud. Usaldusväärse inimesega rääkimine ja enda avamine on olnud teraapiline. Päris terve ma veel pole aga sihid on seatud ja ma tean kuidas peaksin sinna jõudma.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…

Põhjused, miks olen lastega reisimise poolt

Vahepeal on meie reisist palju vett merre voolanud, kuupmeetrites täpselt ei tea, aga kindla peale ühe Võrtsjärve jagu. Tegin just meie reisipildi kausta lahti ja enne kui ma konkreetsetesse meenutustesse sukeldun, tahtsin välja tuua mõned põhjused, miks üldse lastega reisida. Inimesed jagunevad üldjuhul kahte suurde gruppi: need, kes reisivad lastega ja need, kes seda kunagi mitte ühegi hinna eest ei tee. 
Meie väike pere on selles mõttes sundolukorras. Meie pered ja osad kallid sõbrad, kellega sidemed pole VEEL katkenud, on teisel pool maakera. Euroopas. Meil on kaks varianti: kas regulaarselt neid külastada või nende olemasolu ära unustada. Kuna oleme sõprus- ja sugulussidemeid väärtustavad inimesed (kes küll enne piletite soetamist hoolikalt kaaluvad, kas need $15 000 kuluks äkki mujale ära), aga emotsioonitulvas alati viimase kliki teevad ja kaardiandmed sisestavad. Ütleme nii, et me pole kunagi pidanud oma reisile kulutatud vahendeid ja aega taga nutma. 
Alati on nii palju positii…