Otse põhisisu juurde

Depressioonist

Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised:
  • Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on!
  • Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövad
  • Kui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksub
Ühiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga? 

Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, ajusurnud, vaevatud, mahakäinud, närtsinud, räidinud, soodastunud, kulunud. 

Ma tean, et need rasked päevad, mis on hambad ristis läbi elatud, selles pole midagi kliinilist, aga ma näen enda ümber järjest rohkem inimesi, kes vaevlevad oma vaimutervisega. Et kui mõtlemine pole "terve", siis see avaldub ka elulises produktiivsuses, üleüldises suhtumises, enesehinnangus ja ettevõtlikkuses ja taoline pikaajaline olukord tekitab juba miskit spetsialisti abi vajavat. 

Ma ei ütle, et ma olen 100% immuunne depressiooni suhtes, aga olen omandanud mingisuguse elulise vastupidavuse. Alates minu kaootilisest lapsepõlvest on kõik asjad ja elu üldiselt pigem ainult ülesmäkke läinud, sarkasmi ja irooniat võiks läbi elu muidugi vähem kasutada, aga nagu mu osad sõbrad kipuvad ütlema, et toonaste tingimuste kohta olen ma niigi hästi välja kukkunud! 

Aga depressiivsetel hetketel tunnen oma lähedastest sõpradest kohutaval kombel puudust, kes segasel ajal sind ergutamise ja õlale patsutamise asemel "everything is going to be alright" julgevadki toorest tõtt näkku sülitada ja ilustamata asjadest rääkida, öeldes et ongi valus ja rõve ja ebamugav, aga see on elu ja elu vahepeal sakib, ja sina, sitasitikas, oled sitast tulnud ja saad sellestki sitast jagu!

Ma arvan, et taolised vestlused võiksid mustas augus olijale väga abiks olla. Mitte, et ma pikemalt kui kaks päeva millegi pärast pead norus hoian, aga...teinekord, kui me jälle Eesti-Austraalia plusse/miinuseid liidame ja lahutame, tasub endale meelde tuletada, et sealpool maakera on hoopis teist tüüpi sõprussuhted, mida olen ajaga õppinud väärtustama. 


Kommentaarid

  1. Minu jaoks on depressiooni põdemise juures kõige hullemad just need "mis sul viga, sul on ju... olemas" kommentaarid. Et kui pealtnäha oled tugev siis ei saa ju ometi olla nii, et seesmiselt oled katki. Minuga enamasti ongi nii. Kuna mul tugivõrgustikku eriti pole siis peangi väliselt tugev ja toimiv olema kuigi sisimas olen katki ja tahaks lihtsalt pimedas toas nutta või üldse mitte midagi teha. Kelleltki abi küsima minna ei saa kuna mul pole ju midagi "viga", söök on laual ja arved makstud. Õnneks sattus mu teele inimene, kes oskab inimesi kuulata ja näha ka seda mida ise väga näidata ei taha. Ja see on mind meeletult aidanud. Usaldusväärse inimesega rääkimine ja enda avamine on olnud teraapiline. Päris terve ma veel pole aga sihid on seatud ja ma tean kuidas peaksin sinna jõudma.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust