Otse põhisisu juurde

Postitused

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s
Hiljutised postitused

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust

Viki Hawaii pajatused

Tere-tere, metsik selkleja ja elukutseline rändaja! Tore on sind siin näha. Kindlasti oled põnevusest nõretamas. Ootamas meie järjekordset Hawaii pajatust?  Mamma tegi just endale rohelise tee tassikese, küpsis samuti varutud kütuseks ületamaks virtuaalse jutustamise keskele tekkivaid loomekriise.  Enne kui me lennuki peale astusime olin meile teinud suursugused plaanid, mida me kõike Hawaiil näeme, vaatame, mille otsa ronime ja kus ööbime. Ma ei saa muidugi päris täpselt aru, kuidas sain nii lihtsameelne olla? Et kui kodus on piima järele poodi minemine kahe lapsega aasta seiklus ja enne selle ettevõtmist peab sada ja üks tingimust täidetud olema, siis järsku Hawaii saarestikul peaksid asjad teistmoodi olema. Mul on tunne, et panin liiga suured panused põhjapoolkeral asuvale Hawaiile ja eripärasele geofüüsikale ning mingile X tugevusega gravitatsioonile, mis hoiaks meie aktiivrüblikud maad ligi ja kontrolli all.  Seda imet muidugi mõista ei juhtunud. Lapsed olid võib-olla is

Põhjused, miks olen lastega reisimise poolt

Vahepeal on meie reisist palju vett merre voolanud, kuupmeetrites täpselt ei tea, aga kindla peale ühe Võrtsjärve jagu. Tegin just meie reisipildi kausta lahti ja enne kui ma konkreetsetesse meenutustesse sukeldun, tahtsin välja tuua mõned põhjused, miks üldse lastega reisida. Inimesed jagunevad üldjuhul kahte suurde gruppi: need, kes reisivad lastega ja need, kes seda kunagi mitte ühegi hinna eest ei tee.  Meie väike pere on selles mõttes sundolukorras. Meie pered ja osad kallid sõbrad, kellega sidemed pole VEEL katkenud, on teisel pool maakera. Euroopas. Meil on kaks varianti: kas regulaarselt neid külastada või nende olemasolu ära unustada. Kuna oleme sõprus- ja sugulussidemeid väärtustavad inimesed (kes küll enne piletite soetamist hoolikalt kaaluvad, kas need $15 000 kuluks äkki mujale ära), aga emotsioonitulvas alati viimase kliki teevad ja kaardiandmed sisestavad. Ütleme nii, et me pole kunagi pidanud oma reisile kulutatud vahendeid ja aega taga nutma.  Alati on nii pal

Uskudes liblikaefekti

Värskelt jagatud asjad on ikka poole emotsionaalsemad ja neid palju lihtsam kirjutada. Varsti jätkan oma Hawaii heietustega, aga hetkel tahaks maailmaga jagada oma teiseteemalisi mõtteid.  Reedel võtan tavaliselt Danieli üsna varakult lasteaiast ära, et temaga mõned intensiivsed kvaliteettunnid veeta. Selle aja peale on õhtusöök küpsetatud, praetud või hautatud ja elu on üsna muretu. Mu kaks aktiivset füüsilist liigutamist armastavat tulihända ja minu pisut elu poolt kitkutud-katkutud korpus, liigume kuskile mõnusasse park-mänguväljakule, kus mängime tund kuni kaks tagaajamist, zombi tulekuid, peitust, muru peal rullumist ja liiva sees imevigurite meisterdamist.  Noh, nii intensiivselt mängime, et lapsed anuvad pärast õhtusööki, et paneksime nad voodisse tuttu ja sulgeksime ukse, tuled kustu ja ei tülitaks järgmised 20 tundi.  Sel reedel tegime nagu kombeks. Valisin suure murualaga pargi (ma olen tegelikult päris osav strateeg!), kus mu vabalt peetavad ja kasvatatavad laps

Kuidas me ei tahtnud Waikiki kõrghoones peatuda, aga saatuse tahtel sinna lõpuks välja jõudsime

Pärast seda, kui me banaanidega Honolulus oma esmased füsioloogilised vajadused rahuldatud (jajah, nälg!) saime,  asusime teele Kailuasse. Kui ma meile majutust otsisin, siis tundus kuidagi loogiline, et me väikeste lastega suures linnas ja 17. korrusel ei peatu. Ma arvan, et meil oli Honolulu suhtes väike eelarvamus pärast Bangkoki, Manila ja Ho Chi Minhi kogemusi. Honolulu on tegelikult väga kultuurne, roheline, puhas ja väga erilise vaikseookeanisaareliku õhustikuga ja erineb nagu öö ja päev eelpool loetletud kiviküladest.  Aga meie enne seda ei teadnud ja tahtsime linnast välja, hipide keskele. Selle pärast osutus valituks Kailua.  Kriteeriumid majutuskoha otsimisel olid:   hind võiks olla $120-220 öö kohta  oma bassein  lastesõbralik ja lõõgastava atmosfääriga, Hawaii-pärane meri jalutuskäigu kaugusel Honolulust väljas (kindlasti mitte Waikikis), aga samas oleks mingit infrastruktuuri ja poode-restorane-randasid Broneerisin meie majutuskoha kuueks päevaks mingi

Kui sa valku ei talu, kas siis rinnapiima tohid juua?

Ma jätkan juba väga varsti meie Hawaii reisi kirjeldustega, praegu toon vahepalaks Emmede Klubi lehel ilmunud imetamise teemalise loo, millega tahaks tähistada rahvusvahelist rinnapiimanädalat.  Kõikidele, kellel on au piima tissis omada või lähiajal oma tootmine avada, soovin produktiivset ja katkematult töötavat piimavabrikut!  Neile, kes plaanivad seda konsumeerida, soovin aga head haaret ja õiget imemistehnikat! Rinnapiim on üks imeline jook! Kahju, et ma seda ise vaid neli kuud sain,  see-eest muutus ema iga järgmise lapsega järjest kogenumaks, õdede imetamisaeg venis kordades pikemaks. Aga kui rääkida konkreetsest valgutalumatusega lapse imetamisest, siis ma ei arvanud, et ma jõuan nii pikalt välja vedada.  Sest teadmatus on suur. Hoolimata sellest, et rinnapiima valgu kogus on konstantne, see ei sõltu ema dieedist (kas sööd valkurohket toitu või ei söö). Minu jaoks oli suureks küsimärgiks asjaolu, et ma teadnud, kui palju ta reaalselt tarbis koguseliselt (ml) ri