Otse põhisisu juurde

Kui sa valku ei talu, kas siis rinnapiima tohid juua?

Ma jätkan juba väga varsti meie Hawaii reisi kirjeldustega, praegu toon vahepalaks Emmede Klubi lehel ilmunud imetamise teemalise loo, millega tahaks tähistada rahvusvahelist rinnapiimanädalat. 
  • Kõikidele, kellel on au piima tissis omada või lähiajal oma tootmine avada, soovin produktiivset ja katkematult töötavat piimavabrikut! 
  • Neile, kes plaanivad seda konsumeerida, soovin aga head haaret ja õiget imemistehnikat!
Rinnapiim on üks imeline jook! Kahju, et ma seda ise vaid neli kuud sain,  see-eest muutus ema iga järgmise lapsega järjest kogenumaks, õdede imetamisaeg venis kordades pikemaks.

Aga kui rääkida konkreetsest valgutalumatusega lapse imetamisest, siis ma ei arvanud, et ma jõuan nii pikalt välja vedada. 

Sest teadmatus on suur. Hoolimata sellest, et rinnapiima valgu kogus on konstantne, see ei sõltu ema dieedist (kas sööd valkurohket toitu või ei söö). Minu jaoks oli suureks küsimärgiks asjaolu, et ma teadnud, kui palju ta reaalselt tarbis koguseliselt (ml) rinnapiima erinevate arengu- ja kasvuperioodide ajal. Sellest tulenevalt tuli koguaeg erinevaid muutusi sisse viia ja see oli kohati väga frustreeriv. Haiguste ajal ei tohtinud sisuliselt üldse rinda anda. Imikule oli raske selgeks teha, et nüüd on jälle mõneks ajaks kraanid kinni. 

Mis ma sellest kogemusest õppisin? Et inimene on üks väga kohanemisvõimeline elusolend ja kui sul on "õige" suhtumine (oled orienteerunud probleemi lahendamisele ja ei kuluta energiat ja muid ressursse probleemi põhjuste otsimisel), siis oled kõigeks võimeline. 

Kuidas kasutad antud elukogemust (valgutalumatusega lapse imetamine) edaspidi? Ma reaalselt guugeldasin ööd ja päevad läbi igasuguseid teaduslikke artikleid rinnapiima ja fenüülalaniini teemal. Liitusin teadusorganisatsioonide listide, suhtlesin pediaatrite ja dietoloogidega, lugesin avaldatuid artikleid (paljude eest pidi isegi maksma), aga sellest põhjalikust uurimustööst hoolimata oli leitav informatsiooni väga puudulik ja vastuoluline. Minu lähiaja missiooniks on kokku panna brošüür (teiste imetajate kogemustest ja spetsialistide kommentaaridega): Breastfeeding child with PKU. Et äsja diagnoositud lapsevanemad lugedes teiste inimeste positiivseid kogemusi kasvõi kaaluksid rinnaga toitma. Ja kui nad rinnaga toitmise kasuks otsustaksid, siis neil oleks mingi öökapivoldik, kust julgustust ja abi saada. 

Minu imetamiskogemus paikneb SIIN

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust