Meie džunglimatka teise päeva õhtul, veidi enne seda kui oma ööbimispaika jõudsime, teatas Beckham (meie teejuht), et võib-olla saame õhtul ka kalale minna. See juhtub aga alles kella 22-23 paiku.Ohoo, mõtlesin positiivselt üllatudes, sest kalalkäik ametlikult meie paketti ei kuulunud. Muidugi tahan ma tulla, vastasin kõhklemata. Olgu mainitud, et kalal käimine meeldib mulle väga ning minu ootused olid suured.
Kalaretk džunglis, mis saaks veel parem olla? Kuna Beckham ütles, et kalale läheme alles hilja õhtul ja džunglis läheb pimedaks juba kella 18 paiku, lisas see teadmine veelgi pinget. See pidi ju olema öine kalalkäik. Huvitav, mis püügivahendeid nad kasutavad? Kas valguse ja västraga või pannakse siin ka mõrrad või põhjaõnged sisse? Ja mis kalaliigid siin üldse püüginimistus on? Kõik need küsimused vasardasid mu peas ja ootus selle käigu osas oli suur.
Õhtusöögiks tubli kausitäis kohalike võõrustajate valmistatud Thai Green Curryt mõnusalt küünlavalgel ära söödud ja nii mõnedki kohalikud mõistatusmängud kaasa tehtud, ilmus lõpuks meie bambusest ehitatud öömaja uksele David. Lets go fishing, who wants to come?
Ka Viktoria, kes oli vahepeal juba magama läinud, hüppas kui nõelatult püsti ja mangus kaasa. Kuigi üritasin talle selgeks teha, et see on rohkem meeste värk.
Kõigepealt viis meie tee ühe naaberhüti juurde, sealt pidime varustuse saama. David kohmitses natuke hütis, tuli siis välja ja ulatas mulle küünla, välgumihkli ja noa. Ma tõesti ei saanud aru, mida ma nendega tegema pean. Minu küsimuse peale vastas Beckham jeje fishing fishing. Täiskuu ja Beckhami pealamp teed näitamas, siirdusime järsust kallakust alla džungli suunas.
Oi, ma vist astusin elevandi sõnniku sisse, kuulsin Viktoriat kiljatamas. No mis siis ikka, edasi, ikka edasi. Mõne minuti pärast jõudsime vuliseva ojani. Beckham käskis küünla süüdata ja hüppas ise ojasse. Ma olin jahmunud. Mis see siis tähendab, siin on ju vett napilt üle pahkluu, mis kalad siin elada saavad? Jaa, jaa hüppa ka vette, andis Beckham mõista. Tegin seda. Jälgisin huviga, mida ta nüüd tegema hakkab. Ta kummardus vee kohale ja näidates oma pealambiga valgust hakkas mööda oja ülesvoolu liikuma. Järsku kaksas ta kiiresti noaga oja põhja ja oh imet, käes ta oligi- see esimene kala umbes 5sentimeerti pikkune ahvenalaadne olevus. Noahoop oli ta peaaegu pooleks löönud.
Olime mõlemad Viktoriaga jahmunud. Vikal oli vist kalast kahju, ta oli ju nii väike. Mida me selle kalaga teeme, küsis ta. Homme saame süüa, vastas Beckham.
Nüüd sain ma sellele püügiviisile pihta. Tuli lihtsalt valguse käes kalamaime otsida ja need noaga maha lüüa. Jahmunud olin ikkagi. Kui palju ta neid tindi suuruseid kalu kavatseb maha kaksata, et homme kõikidel kõhud täis saaks. Meil läheb vist hommikuni, mõtlesin ma. Hakkasin siis küünlavalgel Beckhamit jäljendama. Kui 10 minutit möödunud oli, polnud ma suutnud veel ühtegi maimu tuvastada. Ja siis äkki nägin ühte vastuvoolu ujumas. Ta ujus vooluga ühel kiirusel, ehk siis seisis paigal. Haarasin noa kõvemini pihku ja virutasin. Kõik muutus mudaseks ja kala oli läinud. Trotsides oma ebaõnne, jätkasin seda tegevust.
Viktorial oli väga tähtis ülesanne, ta hoidis saagianumat, ehk siis plastist veepudelit, millesse enamus saagist suu kaudu sisse mahtus. Beckham tegi sellesse enne ka sisselõike, et suurem saak ka läbi mahuks. Nii me siis küürutasime seal oja kohal kuni David teatas, et teisel pool küngast on parem jõgi, seal on rohkem kala.
Tema ees, meie järel siirdusime läbi elevandi- ja lehmakarjamaa teise jõe poole. Minu küünal, Beckhami pealamp ja täiskuu teed näitamas. Ei tea, kas siin madusid ka on, mõtlesin endamisi. Pimedas ju ei näe neid mingil juhul. Aga jahikirg oli hirmust üle ja peagi jõudsime teise ojani.
Minu arvates oli see samasugune, kui eelmine, ainult mööda oja kõndimine valmistas kohati suuri raskusi, sest džunglitaimestik oli kohati väga tihe ja seda tuli noaga raiuda. Vahepeal tuli lausa kui tunnelist läbi pugeda, teadmata, mis sind selles mustas, liaanidest ja muudest okkalistest ja vähemokkalistest taimedest ümbritsetud augu ees ootab. Beckham igatahes oli tõeline professionaal. Anum täitus kui nõiaväel ning tal õnnestus isegi 4 krabi kinni püüda. Need on eriti maitsvad, ütles ta.
Ma üritasin kõigest väest ka midagi kinni püüda või maha kaksata, aga see ei õnnestunud. Küünlavalgus lihtsalt ei ole nii ere, kui pealambi oma ning pärast 1,5 tunnist retke põles mu küünal lõpuni. Njahh, häbi küll, aga seda püügitehnikat pean veel kõvasti treenima.
Laagrisse jõudes teatas David, et saagi, umbes 300 grammi krabisid ja erinevaid kalamaime, grillime nüüd ära. Krabid viskas ta otse tulistele sütele ja maimude jaoks tõi grillresti. Küsisime soola kohta, aga seda pole vaja, arvas ta. See grillitud ojaandidest snäkk oli tiigist püütud kogrepoegade muda maitsega, aga kalapüügielamus ise on meeldejääv.
Kommentaarid
Postita kommentaar