Otse põhisisu juurde

Pattaya - poissmeeste paradiis

Kuigi meil esialgu ei olnud üldse plaanis Pattayasse sõita, otsustasime seal siiski ühe peatuse teha, sest see jäi meile tee peale. Jõudsime kurikuulsasse linna pärastlõunal. Kurikuulsa staatuse saavutas Pattaya Vietnami sõja ajal, kuna oli siis USA sõdurite puhkepaik. Linnas ringi jalutades ja ööbimiskohta otsides tundus see päevavalges täiesti tavaline kuurortlinn.

Mida õhtu edasi, seda imelikumaks hakkas linnapilt muutuma. Ühtäkki tundus, et sellesse linna on kolinud väga palju europiidsest rassist mehi, kes on endale tailannadest noorukesed naised võtnud, sest käest kinni jalutavaid paarikesi, kuigi kummalisi, sest valge mees oli reeglina keskealine ning kohalik tütarlaps kahekümnendates, hakkas silma igal tänavanurgal.


Ka tundus kummaline see, et nii mõnedki valged mehed olid endale kohaliku südamesõbra leidnud. Kaua ei olnud vaja aega ka selleks, et veenduda, et tegemist on vene rahvusest turistide meelispaigaga. Restoranide menüüd olid tai, vene, inglise ja hiina keeles. Leidsime endale enam vähem soodsa ööbimiskoha kesklinnas. Tuleb mainida, et Pattaya ei ole just kõige soodsam linn Tais. Siiski on hinnad Euroopa turistile vastuvõetavad.

Õhtusöögi paigaks valisime restorani, mis asub merre ulatuval muulil. Restorani sissekõigu juures oli küll silt "Single ladys welcome", aga me astusime siiski kahekesi sisse ja tundus, et olime teretulnud. Mulle muidu see koht täitsa meeldis, kuigi olin vist ainuke mees, kellel oli kaaslaseks üks valge naine. Rõhk on sõnal üks, sest naaberlauas istus hallipäine härrasmees, kes oli oma lauda koguni neli tailannat meelitanud. Selles õdusas retoranis istudes ning maitsvaid idamaa hõrgutisi nautides tekkis Viktorial idee, et võiks eksperimendi korras ju proovida, mis siin seks maksab. Katsejänes pidin muidugi mina olema.

Viktoria läks tunniks ajaks ühte arvukatest tai massaazi pakkuvatest asutustest ja mina pidin selle ajaga nii palju infot koguma kui võimalik.
Astusin kõigepealt sisse ühte GoGo baari. See oli seline pisike urgas, ühes seinas lava, kus liigutasid ennast paljaste ülakehadega noored naised. Milleks neil numbrid küljes on, mõtlesin. Kaua polnud vaja selle üle pead murda. Minu juurde saabus üks riides naisterahvas ja küsis, mida ma juua soovin. Tellisin ühe kohaliku Chang õlu. Naisterahvas, kes mind teenindas mainis, et kui ma soovin mõnda näitsikut enda kõrvale istuma, siis ma pean talle numbri teatama ja selle eest 110 bahti ( u 30 EEK maksma). Lisaks sellele sain teada, et õlu läks mulle pea sama palju maksma. See on siinsete hindade juures ikka liig, mis liig ning oma kalli õlle ära joonud, otsustasin lahkuda.

Kohe järgmise baari sissepääsu ees tegi üks neiu mulle silma ning kutsus enda juurde. Mis seal ikka, mõtlesin, vaja ju infot saada.
Tüdruk rääkis inglise keelt, mitte küll eriti hästi aga arusaadavalt. 1500 ütles ta sulaselges inglise keeles. OK, mis ma selle eest saan? SEX, oli lühike kuid arusaadav vastus. Kui vana sa oled, küsisin. 24aastane, elan ja töötan Pattayas 5. kuud.

Kuna näitasin ikka veel huvi üles, pöördus tüdruk vanema mehe poole, kes parasjagu askeldas baarileti ääres. Kahjuks ei saanud ma aru nendevahelisest taikeelsest vestlusest, kuid minu käest küsiti hetk hiljem, mis riigist ma pärit olen. Estonia, vastasin ma. Seepeale oli veel veidi taikeelset vestlust ja tundus, et Eesti kvalifitseerub nende riikide hulka, mille kodanikud teenust osta saavad. Kui palju sa 1500-st endale saad, üritasin vestlust edasi arendada. 1000 saan endale, oli vastus. Sain veel teada, et tüdruku vanemad on talupidajad ja kasvatavad riisi ja palme. Ja, et ma pean omale 200 bahti eest toa üürima, kui ma temaga koos tahan olla.

Arvasin, et infot on nüüd piisavalt ning et mitte tüdruku kallist tööaega raisata teatasin, et ma pole tegelikult huvitatud. Maksin talle 100 bahti ja lahkusin.
Vaevalt 50m jalutanud, jäi mu teele üks geibaar, kus tõenäoliselt samalaadseid teenuseid pakuti. Sellel kohal oli turundus veel parem, mind üritati iga hinna eest sinna sisse meelitada. Õnneks pääsesin.

Kuna tund aega sai läbi liikusin massazisalongi juurde. Viktoria oli samal ajal lahedalt lõõgastunud ja hotelli veel kiiret polnud. No vaatame siis, kuidas rannapromenaadil lood on. Viktoria veepiiril jalutatamas ja mina mööda enesemüügiga tegelevaid inimesi täis promenaadi liikumas.

Jällegi tegi üks naine silma. Läksin juurde ja küsisin kohe kui palju? Short time or long time? Ma ei saanud alguses aru, aga siis mõistsin. Long time ongi see, mis need valged mehed käest kinni hoides teevad. Võtad neiu kaasa, viid ta välja ja veedad kogu õhtu temaga. Imelik küll, aga see oli kallim. Short time siis 700 ja long time 1200, ehk vastavalt u 230 ja 400 EEK.


Selleks ajaks oli mul juba piisavalt infot ja paras siiber. Puuviljaturult läbi ning hotelli magama. Ja järgmisel hommikul kiiresti sellest linnast eemale. Vot selline õhtu oli.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr