Australia (2008)
Armas aborigeenipoiss Nullah ja tema vanaisa filmist Austraalia.
Ühel päeval laenutasime kõrvalasuvast videolaenutusest Austraalia päritolu 2009.aasta filmi "Samson ja Delilah" (filmikirjeldus), mida näidati ka PÖFFil. Kuna päevad olid tööd ja õhtud tegemisi täis õnnestus meil alles eile see film ära vaadata.
Miks see film huvi pakkus?
Olin internetist leidnud selle teose kohta palju positiivseid arvustusi ning kuna kogu tegevus toimub ühes aborigeenide kommuunis, arvasin, et see võib aidata mul lahti mõtestada aborigeenide loomuse iseärasusi-omapärasusi.
Praeguseni olen aborigeene näinud Woolworthsi ees asotsiaalses vormis karjumas, röökimas ja omavahel nääklemas. Öösiti, kui aken lahti jääb, kuuldub meie tuppa tänavalt nende veidi loomalikku kiljumist.
Vahepeal olen mõelnud, et äkki kedagi neist tapetakse? Peaks appi ruttama? Keset ööd tänavale aborigeene lahutama minna pole vist kõige targem mõte.
Mõnel korral olen näinud, kuidas teismelised šokolaadinäod jooksevad kambaga poodi, kakuvad mõne lahja alkoholi paki lahti, tõmbavad 0,33-se kiirelt sisse ja jooksevad välja. Selle peale kehitab poe turvamees ja teenindajaskond vaid õlgu..
Inglise õnneotsija ja meremees William Dampier kirjeldas 17.sajandil aborigeene kui maailma kõige armetumaid inimesi. Sellest ajast peale muutus trendiks paigutada aborigeene inimkonna madalamale redelipulgale.
Inglise meresõitja James Cook kirjutas aga aborigeenide kohta positiivselt: nad võivad tunduda maailma kõige viletsamate inimestena, kuid reaalsuses on nad tunduvalt õnnelikumad, kui meie, eurooplased. Nad ei näi ühelgi asjal väärtust, mille me neile anname. Nad ei väärtusta ka neid asju, mis neil on ja mille eest saaksime neile erinevaid asju pakkuda.
Kuhu nad tegelikult kuuluvad?
Olgem ausad, valged on aborigeenidele palju piinu valmistanud: aborigeenide massimõrvad, orjastamised, sõtta kahurilihaks saatmised, alkoholikultuuri sisseviimised ja sisseharjutamised (esimestel aastatel, kui valged saabusid, oli vahetusrahaks rumm), aborigeenide oma maa-aladelt välja tõrjumised ja oma maal rentniku staatusesse asetamised, laste äravõtmised vanematelt jne.
Kas film aitas aborigeenidest paremini aru saama hakata?
Vaevalt küll. Nii depressiivset filmi annab ikka otsida: noor kutt nuusutab päev läbi bensiini ja liimi. Tüdrukut, kes talle meeldib, "lööb külge" sõna otseses mõttes ehk viskab tüdrukut kividega, et tähelepanu püüda.
Olgem ausad, valged on aborigeenidele palju piinu valmistanud: aborigeenide massimõrvad, orjastamised, sõtta kahurilihaks saatmised, alkoholikultuuri sisseviimised ja sisseharjutamised (esimestel aastatel, kui valged saabusid, oli vahetusrahaks rumm), aborigeenide oma maa-aladelt välja tõrjumised ja oma maal rentniku staatusesse asetamised, laste äravõtmised vanematelt jne.
Kas film aitas aborigeenidest paremini aru saama hakata?
Vaevalt küll. Nii depressiivset filmi annab ikka otsida: noor kutt nuusutab päev läbi bensiini ja liimi. Tüdrukut, kes talle meeldib, "lööb külge" sõna otseses mõttes ehk viskab tüdrukut kividega, et tähelepanu püüda.
Noormees käitub üsna agressiivselt ja kaootiliselt, võib heast peast oma vennale kaikaga pähe virutada või niisama majas laamendada. Miks? Miks? Miks?
Jääb tunne nagu oleks tal kogu maailmas täiesti suva ja ta lihtsalt veedab oma eluaaega: ühe päeva veedab peategelane kividega puud visates, teise päeva sõidab kellegi ratastooliga mööda asulat ringi, kolmandal päeval istub silla all teki sees..ja tal on ümbruskonnast üsna suva.
Poisi armastatud aborigeenitüdruk pekstakse läbi kodukommuuni liikmete poolt, siis vägistavad teda valged rullnokad ja lõpuks, kui ta kõikidest piinadest bensiini nuusutamise abil pääseda tahab, jääb ta auto alla.
Neile, kellele meeldivad masendavad filmid:
Pöffil nähtud ja tegemist selle aasta parima filmielamusega - eriti filmi esimene pool.
VastaKustutaMulle ka meeldis see film tegelikult- hea vaheldus mõttetutele Hollywoodikatele ja mõistusevabadele komöödiatele.
VastaKustuta