Otse põhisisu juurde

Võõrutusravi tagasihoidlik algus

Väike samm ühiskonna jaoks, suur samm minu jaoks.

Alustasin täna oma MSNi konto sulgemise menetlusega. Bürokraatia on ka IT-lahendustesse jõudnud, ühe klikiga ei saa enam midagi teha.
Lubati paari päeva pärast kustutada msni meilikonto, seejärel saan kustuda kõige selle, mis on ajaga üle pea kasvanud, kuid mida ma tegelikult pole kasutanud. MSN ütles mulle oma pealehel, et olen registreeritud alates  26. aprill 2003. a. Kahju küll, aga lähipäevadel, kui minu avaldus ära menetletatakse, lõpetame me suhted.  Kahju pole üldse tegelikult, sest kõikidest kontaktidest suhtlesin vaid 2-3 inimesega ja nendega saab ka muutmoodi suhelda- kõneminut Austraaliast pole teab, mis ülemõistuse kallis.

Järgmiseks suureks ettevõtmiseks on võõrutada ennast Orkutist. Suuremas perspektiivis ka Facebookist. Skype täidab praegu väga olulist telefonifunktsiooni, kui Eestis ükskord tagasi, siis tõenäoliselt ei lähe ka seda vaja. Koju tulles võiks kõikidest "pahedest" lahti saada!

Orkutiga peaks lihtsamalt minema, sest pole enam ammu "tellinud" ja jälginud sõpruskasutajate uuendusi. Viimati kui seda tegin, umbes pool aastat tagasi, said kõik kasutajad lapsed ja/või läksid mehele/naisele.
Täna kustutasin Orkutis ära ka kõik oma kommuunid, kuhu ma "mingitel veidratel" põhjustel olin kuulunud, kustutasin ära kõik iseloomustused, mis minu kohta kunagi kirjutatud ja kustutasin ära ka minu poolt teistele kirjutatud iseloomustused. 

Kuna ma tahaksin ennetada oma pulma-ja lastepiltide Orkutisse ülesse riputamist, siis tuleks teha see Orkutist loobumine enne kojutulekut. Praegu on Orkut olnud heaks piltide ülesse riputamise keskkonnaks, aga kindlasti leiab sellele alternatiivi (oleme jaganud oma reisipilte enamjaolt mitte-Orkuti kasutajatega). Kuna neid inimesi ei ole rohkem kui 12, siis saab väga edukalt ka meili kaudu oma pilte lähedaste inimestega jagada. 

Edaspidi lähevad kõik isiklikumad, emotsionaalsemad teemad minu suletud blogisse. Varem saatsin potentsiaalsetele lugejatele kutsed ise, tänasest kustutasin ära kõik inimesed, kellele olin ligipääsu võimaldanud ja edaspidi saavad ligipääsu need, kes seda soovivad ja julgevad küsida. 


Algus võõrutusravile! Inspireeris Margit Tõnsoni artikkel.



Kommentaarid

  1. Mina tahan kutset su isiklikusse blogisse. Näe, julgesin küsida lausa nii avalikult. (PS ma käisin täna suusatamas. kui palju kuumakraade teil seal täna oligi...? )

    VastaKustuta
  2. Teie ja teie imeline talveilm sealpool maailma. Oleks teadnud, et nii ilus talv tuleb, poleks ehk kotte pakkinudki?!

    Praegu, kui meil on kell juba 22:07 on Darwinis 25,6 kraadi. Päeval on midagi sinna +35 kraadi kanti.

    VastaKustuta
  3. ma pole veel viidatud artiklit läbi lugenud, ent teen seda kindlasti. olen ise ka võtnud korduvalt hoogu kustutamaks orkuti kontot. aga ma ei saa. st saan küll, aga enne peaks tegema üpris korraliku töö ja üles märkima sealolevate sõprade e-mailid, telefonid. minu jaoks on orkut olnud just sõprade-tuttavate kontaktide leidmise koht. seepärast veel olen alles. aga kui korraks kõrvalt vaadata, siis on orkut nagu mõne aasta eest oli Kroonika Eesti ajakirjanduses. mõttetu tarbida, ent ilma selleta olid nagu millestki ilma. sealt said teada, kes kellega, kel lapsed, kel maja jne jne. nüüd olen ka mina sellest surmani ära tüdinenud. vaatab, kas saan kunagi ka nii julgeks nagu sa. igatahes kiidan sind julge sammu eest, samas loodan, et vähemalt facebook jääb... vähemalt see üks... aga eks see ole sinu otsus ja aksepteerime! :) seni kuni sa siin kirjutamist ei jäta on kõik hästi! :)

    VastaKustuta
  4. Eh, ma mõtlesin, et äkki ka oleks mõnede inimeste kontakte vaja..
    aga seesamune võtaks, palju ma nendega ikka suhtlen. Need, kes on läinud, need on läinud. Ma otsisin täna mingisust arvutipõhist aadressiraamatut, aga ei leidnud ühtegi. Ja otsustasin, suva sellest.
    Mõtlesin, et aitab. Kustutamine käis lihtsalt, ausalt. Orkut vaeseke hirmutas mind paaril korral, et konto kustutamine on tõsine asi. Aga läbisin selle "hirmufaktori" edukalt ning nüüd ei tohiks mind selle portaali kasutaja nimekirjas enam olla :)

    VastaKustuta
  5. Veel üks mõte, miks ma ei loobu orkutist (veel täna) on see, et kuna ma paljude inimestega iga päev ei suhtle, siis on see hea võimalus end kursis hoida. Jah, ühest küljest on see puhtalt mugavus, aga teisalt ka ajapuudusest tingitud. Hea ju hilisõhtul, kui enam helistada ei sobi, vaadata, kus keegi käinud või kuidas läheb. Lastesaamisega peab muidugi ka kursis olema, üldjuhul on selleks lihtne pildike. Kahjuks on ka neid, kes IGA PÄEV panevad üles oma lapsepilte. Kas tõesti peavad kõik sõbrad olema kursis, mis ilmega vms ta laps täna on... Aga update'i sain kenasti maha võtta.

    Msn aga on jäänud seepärast, et kõigil, kes msn-i kasutavad ei ole skype :) ja kontoriinimesele on skype või msn teinekord väga kasulikud. Telefonis ei saa alati kirjapildist aru ja kirja teel on ka lihtsam kopeerida-kleepida.

    Aga peamiselt on asi ikka julguse taga. Korra olen juba ühe msn-i kustutanud. See oli pärast seda, kui saarde kolisin... Tegelikult ei olnud see hea mõte.

    VastaKustuta
  6. Käthe, muidu on nagu üllas portaal, eks, aga ikka on midagi väga valesti?

    Mõned inimesed ei helistagi ja ei saagi kokku kunagi, sest mugav on virtuaalselt teise inimese elul silma peal hoida. Väga suur ja vahetu osa jääb saamata ja igaüks meist vajaks vahepeal privaatsust ning personaalsust. Eriti personaalsust!

    Mul hakkas see privaatsuse teema puudulikuks kiskuma, sest ma olen ka seda tüüpi, kes võibki mingisuguses emotsioonis mingisuguseid emotsionaalseid ja võib olla mitte alati üheselt mõistetavaid asju teisele "sodiraamatusse" kirjutada, ülesse riputada imelikke pilte, mida tugevama sise- ja enesetsensuuriga inimene oma mainele ei lubaks, kirjutada veidraid iseloomustusi. Ma olen "Kõik või mitte midagi" inimene, ehk kas kasutan kõiki võimalusi, mis mul on, või ei kasuta üldse.

    Orkuti puhul tegin nii, et ma ei kasuta seda enam üldse. Ja mul on nüüd selle võrra rohkem aega mõelda privaatsuse, meedia, internetivabaduse, reisimise jmst teemadele. Sest olgem ausad, see inimeste uuenduste jälgimine on peaaegu nagu täiskohaga töö. Eriti veel, kui sul on üle saja inimese sõbralistis.

    Kui ma taas valge inimese tööd tegema hakkan, tõenäoliselt hakkan ka mingit MSNi taaskasutama, sest erialaselt oli sellest tõepoolest palju abi, eriti kui töötad suures kollektiivis.

    See on hea, kui sa suudad mõtestada, miks neid vahendeid kasutad. Mina enam ei suutnud.

    VastaKustuta
  7. Huvitav otsus, aga saan isegi aru miks. Ise olen hetkel piirdunud sellega, et olen seadnud piiranguid ligipääsetavusele... midagigi. Aga samas paneb mõtlema, et miks on mul sõbralistis siis inimesed, kellega ma oma elu jagada ei taha.
    Aga kirjutan siis ikka selleks, et sulle öelda, kuigi olen igavene laisk kirjade kirjutaja ja mitte kõige parem kontakti hoidja pikkade vahemaade tagant, siis mina küll loen huviga (kuigi enamasti väikese viitega) ka sinu personaalsemat blogi. Kui kohta veel on, siis ma võtaks ühe, et su elu jälgida :D

    VastaKustuta
  8. Minu jaoks oli see asjade loogiline kulg. Praegu piisab kahest blogist, Facebookist, Skypest. Loodetavasti saan tagasi tulles inimestega reaalselt rohkem kontaktis olla ja ei pea enam neid vahendeid kasutama.

    Minu viimased päevad Orkuti kasutajana möödusid ka nii, et ma pidin mõnedele endast 8-10 aastat noorematele inimestele sõbrakutsete peale "ei" ütlema, millega nad muidugi ei olnud päri ja lisasid järgmisel päeval mind uuesti.

    Lõpuks ma küsisin ühe käest, et kas tunnen teda? Ta vastas, et mina teda mitte, aga tema mind küll natuke. Jaa? Siis me peaks teineteise uuendusi nägema? Või miks me peaks teineteisel listis olema?

    Ma katsetasin alguses ka seda, et äkki ma suudan Orkutit veel tolereerida, kui ma kustutan mõned inimesed lihtsalt ära..
    Kustutasin umbes 50 kõige suvalisemat inimest ära oma Orkuti sõprade seast, aga ikka jäi palju inimesi, kelle uuendusi ise ei suuda ja ei jõua jälgida ning kellele ei tahaks ka enda omasid näidata.

    Seega, mis seal ikka! Pilte hakkan parooliga Picasas jagama, emotsionaalsemaid asju kinnises blogis ja kõike, mida avalikustada sobib, siin :) Eravestlused peame minu uues Skypes.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Mis või kes on stromatoliit?

Stromatoliit on sinikate (sinivetikad) ja osa bakterite elutegevuse toimel mere- või magevees tekkiv lubiainest moodustis. Stromatoliite on enim troopilises madalas merevees, kus vee soolsus kõigub. Stromatoliidid on kujult korrapäratud, mügarjad, koorikjad või sammasjad, nende pikkus ulatub mõne meetrini ja kõrgus on 1,2 meetrit. Siseehituselt on nad peenekihilised, kiirjad või teralised. Neid leidub Eelkambriumi setteist alates. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/stromatoliit.html Cervantese läheduses ringi uidates nägime unikaalseid fossiilseid moodustisi, mille väärtust poleks me tõenäoliselt Aivo ja Aave selgitustööta mõista suutnud. Aga näed sa, elu käib kummalisi radu pidi ja me saime nende pool Perthis grillõhtul personaalse lühiloengu stromatoliitide teemal. Geoloogide sõnul pidid maailma vanimad stromatoliidid just Lääne-Austraalias asuma ja nende nägemine siin kindlasti asi, millega võiks teatud seltskonnas täitsa uhkustada. Väärtust stromatoliitidele pidi lisama see, et nad

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s