Iga kord, kui ma hommikul Eesti meediaväljaannete portaalid lahti teen, lähen ma närvi. Muidu võiks öelda,et elan üsna stressi- ja pingevaba elu, kuid iga jumala kord, kui ma mõne päevalehe lahti teen ja ennast sealpool maakera toimuvaga kurssi viima hakkan, muutun ma närviliseks.
Kui siitpoolt vaadata, siis keskmine eestlane ongi tuim, ükskõikne, tundetu kõige selle suhtes, mis mujal maailmas toimub, juhtub. Vähemalt selliseks on Eesti meedia teda treeninud.
Kui uudises pole Eesti riigiga seotud inimest, pole see uudis eestlasele oluline. Iga maailmauudise peab ikka kuidagi ära lokaliseerima, välja uurima, kas sündmusel on kasvõi pool-või veerandeestlase käsi kuidagi mängus olnud.
No, mis mõttes, kas peab koguaeg oma saba kergitama?
Mõnikord on rõve lugeda seda, kuidas suure ja maailmale olulise sündmuse kajastuse rõhuasetus on pandud nii, et ei kirjutata/kajastada mingi konverentsi, kohtumise, sündmuse sisulist poolt, vaid muudkui vatratakse, kui oluline roll oli sellel pooleldi väliseestlasel sündmuse kaameramehe abistajana.
See Eesti ja eestlasega maailmauudise täiendamine võib olla küll ühelt poolt tore ettevõtmine, aga vahepeal muutub paranoiliseks-haiglaseks ja väljakannatamatuks. Kui suure sündmuse, katastroofi kajastamise fookus on asetatud sellele, mida juhuslikult eemalviibiv eestlane parasjagu sõi või mõtles või mis tal seljas oli..siis no jah.
Ja see oli ka päris haiglane, kuidas Eesti päevalehtedes Haiti maavärina temaatikat kajastati. Mul on "hea meel", et Eesti meedia suutis leida selle maavärina kangelase ja kogu selle asja Eestist pärit kangelasele ülesse ehitada. Inimesed vajavad kangelasi.
Ja Haiti maavärina põhikajastus oli muidugi see, et kus jälle Eesti meest mujal maailmas telekast näidati. Kuulge, olge normaalsed!
...vahepeal need pealkirjad tekitasid minus allergilist reaktsiooni. Kui muu maailma meedia rääkis hukkunute arvust, päästetute arvust, siis Eesti meedia muudkui vatras sellest, kui kangelane on üks Eesti mees ja kui kuulsaks ta üle maailma sai. Selliste kangelaslugude lõpus võis leida mõne üksiku faktilõigu, mis mulle siinpool maakera tegelikult korda läks.
Täiesti haige.
Täna hommikul ajas mind endast välja aga see uudis .
Bussiõnnetuses said kokku vigastada 13 inimest, aga põhiuudis on ikka sellest, kuidas neli Eestist pärit inimest saavad juba laupäeval haiglast välja. Mis sest, et ka teised vigastatud saavad laupäeval välja. Rõhk on ikka Eestist pärit inimestel. Neli Eestist pärit inimest on selgelt olulisemad, kui 9 muulast.
Ja see, kuidas teised õnnetustes, katastroofides kannatada saanud inimesed ennast tunnevad, see pole meile, Eestimaal elavatele inimestele oluline!
Muidugi ainult juhul, kui kellelgi vigastatutest on Eesti juured?
Siis sellest kirjutame.
Muidu meid see ei koti. Jookseb kuskil suvalises uudistevoos, keda ei huvita.
Isegi, kui 200 000 inimest sai surma. Üks eestlane nende seas teeb sündmuse kohe ka Eesti jaoks oluliseks.
Meid on kuradi üks ja midagi peale miljonit, me tahame saada vaimult suureks ja me huvitume ainult sellest, mida meie elanikud mujal maailmas korda saadavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar