Otse põhisisu juurde

Palju purjus austraallasi ja üks imelik loom

Austraallased tarbivad palju alkoholi. 
Eriti reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti. 
100 austraallast on võimelised õhtu jooksul nii palju õlut ja siidrit ära jooma, et 50liitrine prügikast on lõpuks ainult pudelikorke täis. 

Kui nad purju joovad, paluvad nad mul minu emakeeles imelikke väljendeid õpetada (paljud minu töökoha külastajad arvavad, et Eestis räägitakse saksa keelt). Siis tuleb klubi juhataja ja ütleb purjusolevale kliendile uhkelt, et Eestis räägitakse täitsa oma keelt ja see ei ole saksa keel. 

Väljendite õpetamise eest olen juba nii mõnedki dollarid jootraha teeninud. Üks Austraaliasse ümberasunud austerlane arvas, et hakkab iga ostetud joogiga mulle kaks dollarit jootraha jätma, et täita minu tulevaste reiside eelarve õnnemüntidega. Õnnemüntideks nimetas ta enda raha.
Vaatame, kaua ta jaksab, 10 dollarit õnnemüntides on juba igatahes käes.

Aga muidu veel purjus austraallastest: nad muutuvad väga emotsionaalseteks, lahketeks, tahavad kõiki kallistada ja suudelda, iga pudeliga muutuvad nad jutukamateks ja tahavad sind hea teeninduse eest suure märja (viimastel päevadel on Darwinis olnud õhuniiskus väga kõrge- 75-85%) kalliga tänada. 

Ja eile selgus üks tõsiasi: klubi ei teeninda aborigeene ja nad ei ole sinna teretulnud. Isegi korralikud ja viisakad inimesed. Pidin kaks aborigeenset inimest ära saatma. Väga piinlik oli, aga mis teha. 
3000 klubiliiget ei soovi pärismaalasi selles kohas näha. 

Kui ma 23 paiku bussi peale läksin, oli kõnniteel üks armas hall karumõmmikut ja kängurut meenutav pisike loom, keda ma muidugi ei saanud katsumata jätta. Ta muidugi ei tahtnud, et ma teda katsuksin ja läks minu eest puu otsa. Ma mõtlesin, et vaata, mis armas loom, et  ma pean teda ikka katsuda saama. Ronisin seeliku ja kingadega puu otsa, aga ta oli osavamam ja suutis minu eest lõpuks ikkagi päris kõrgele ronida (tegemist oli vist nabarlek´iga, aga ei pole kindel, äkki oli mõni opossumiline).

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...