Andres on jälle kaheks nädalaks Darwinist ära läinud ja ma püüan erinevate mõistlike ning ebamõistlike tegevustega oma aega sisustada. Täna oli vaba päev, homsest olen jälle tööl.
Õhtul suhtlesin mõningate hosteli-püsielanikega. Üks nendest ei suutnud järjepidevalt tunnise vestluse jooksul sõna "Estonia" meelde jätta. Seletan ära, kus ja mis ja kuidas, järgmisel hetkel on see tüübi peast kadunud.
Mulle tundub, et sellel sakslasel olid tugevad mäluprobleemid, sest iga kord, kui ma olin temale kinnitanud, et olen Eestist ja me räägime seal eesti keelt ja tema oli sellest aru saanud ja üle korranud, palus ta järgmisel hetkel mul midagi sloveeniakeelset öelda.
Ja küsis, kas ma saan poola ja vene keelest aru.
Ma külvasin muidugi natuke segadust ka öeldes, et saan poola ja vene keelest aru küll.
Tegelt, loo moraal seisneb selles, et kui ühel hetkel 30selt hakkab aju veidralt käituma ning hõredaks jääma, siis selle põhjuseks võivad olla tuhanded liitrid alkoholi, mis selleks ajaks tarbitud ja kanepikilod, mis ära suitsetatud.
Need tegelt ka hävitavad ajurakke, see pole ainult teadlaste tervisliku eluviisi plämajutt.
Kui me õues laua taga istusime ja oli juba üsna hämar, hakkas puude pealt väikesi lehekesi, oksi murule kukkuma- keegi sahitas puudes. Mingi aeg muutus sahistaja eriti julgeks ja möödus meist üsna lähedalt. Possum!
Katsuda ta ennast siiski ei lasknud, püüda ka mitte. Ikkagi metsik loom.
Hiljem, kui seltskond laiali vajus ja õu tühjaks jäi, hiilisin puude juurde, kus enne possumit nägime ning märkasin, et tüüp oli seal täitsa olemas. Istus ja jõllitas mind oma punnis silmadega. Mulle tundus, et ta näitas mulle keelt.
Ronisin puu otsa, tema lippas eest. Ronis päris kõrgele. Ma andsin alla.
Ma nüüd ei teagi, millest on mul selline haiglane huvi loomade vastu?
Mis ma teen siis, kui näen teda mitte kuskil kõrgel, vaid täitsa maas, minu lähedal? Surun käppa, teen tutvust? Mida? Räägin temaga juttu?
Kommentaarid
Postita kommentaar