Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan?
Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi!
Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani tootmiselt 2.riik pärast Kanadat. Suured varud asuvad veel ka Ameerika Ühendriikides ja Kesk-Aafrikas ja Kasahstanis.
Sellest konkreetsest kaevandusest, kus meie käisime, tuleb 10% kogu maailma uraanist. Põhilised turud on Euroopa ja Põhja-Ameerika, suur osa läheb Jaapanisse, Lõuna-Koreasse, teiste regioonide puhul kontrollitakse, kes uraani tahab ja kellele see uraan ikkagi läheb.
Sest uraaniga saab ka teisi trikke teha, nagu te juba teate. Aga seda võimaldab endale ainult väga jõukas riik.
Kaevandusetuur tundus põnev olevat, kuigi tegemist oli avatud kaevandusega, pärast kaevanduse ümber autoga hiilimist, otsustasime järgmisel päeval 30-dollarisest tuurist osa võtta. Austraalia ja maailma üks suurimatest uraanikaevandustest ikkagi.
Tuurijuht ehk esimese põlvkonna austraallane Juri oli Läti juurtega ja helehallide silmadega ja teadis uraani kohta palju kasulikku rääkida, kõike seda tegi ta ülipositiivses ja liiga suhtekorralduslikus võtmes, justkui oleks uraani kaevandamine rahvuspargi vahetus läheduses ja selle abil energia tootmine maailma kõige keskkonnasõbralikum üldse. Ma saan aru, et Ranger Mine on siinse avalikkuse käest tugevalt peksa saanud, aga no kuulge. Rääkida, et kõikides isotoopsetes vormides radioktiivne uraan ei tekita töötajatele mingeid kõrvalmõjusid ka aastate järel. Oleks vist liiga naiivne? Või ma olen liiga kriitiline selliste ettevõtmiste suhtes?
Juri rääkides veel sellest, kui kulukas on ikka selline ettevõtmine Rio Tintole ja Energy Resources of Australia-le, kui suured on investeeringud ja kulud ja kui väike on uraani maailmaturu hind. Kui 2003.aastal maksis uraani nael (alla poole kilo) $10.75, 2006.aastal $45 ja 2007.aastal juba ligi $100. 12.aprilli 2010.aasta seisuga maksab nael triuraanoktaoksiidi ehk alla poole kilo $41.50. Arvutades, et kaevandus töötab puhkepäevadeta, praktiliselt ööpäevaringselt ja toodab keskmiselt ligi 2 miljoni väärtuses kraami müügiks energianäljastele riikidele. No võib olla ei ole jah nii väga tulus ettevõtmine.
Jama on Ranger Minel palju. Aborigeenid tahavad oma iidseid paikasid tagasi ja kardavad kõrvalasuvate pühade paikade hävimise pärast. Juri muidugi apelleeris sellele, et iga aborigeen ei saa väita, et see on tema maa ja andke tagasi, jätke rahule. Et omanikeringiga on sõlmitud head diilid ja neile makstakse 4,25% müügist pluss 200 000 aastas maa kasutamise eest. Siis panustab kaevanduses opereeriv firma ka kohalikku infrastruktuuri arendamisse, toetab aborigeenide kommuune ja pakub tööd ligi 500 inimesele, kellest 20% on aborigeenid.
Muidu oleks kõik oki-toki, kui vahepeal ei satuks uraan kaevandusetöötajatele organitesse, Kakadu rahvuspargi veekooslustesse ja ei mürgitaks kohalikku rahvast. Aga sellest muidugi selle tuuri käigus ei räägitud, sest rääkimine on hõbe, vaikimine uraan.
Kuna uraanimaagist müüdava segu saamine on keeruline keemiline protsess, millest võtavad osa kanged happed, soolad ja muud kiire reageerimisvõimega ained, siis on kogu uraani kaevandamine üks väga peen ja energiakulukas ettevõtmine.
Ja vägagi suure potentsiaalse keskkonnaohuga ettevõtmine.
Tegelikult ütles Juri ka seda, et uraanikaevanduses töötamine ei kiirita töötajaid üldse oma radioktiivse kiirgusega ja et nende tervis on kõige paremas korras ka pärast kümmet aastat uraanikaevanduses töötamist. Lisaks mainis ta, et tõenäoliselt oleme me, maailmas ringi rändavad uudishimulikud turistid, rohkem kosmilist radioktiivset kiirgust saanud, oma pidevate lennuki lendamiste tõttu, kui kohalikud töötajad. Ei tea.
Aga noh, veits veider on muidugi, et sellises iidses ajaloolises ja kaitstud paiga vahetus ümbruses nagu seda on Kakadu, tegutseb üks maailma suurimatest uraanikaevandustest. Praeguse seisuga jagub varusid kaevandada kuni 2014.aastani, samas on käimas juba uued pinnauuringud ja tõenäoliselt on kaevandamist selles piirkonnas enamaks ajaks.
USA oma 104 tuumareaktoriga vajab aastas 4000 tonni uraani, Jaapan 2500 ja Euroopa Liit 3500 tonni. Viimastel aastatel on suurenenud ka kasvavate majanduste osakaal uraani tarbimises. Ka nemad tahavad elada valges ja soojas/jahedas.
Kommentaarid
Postita kommentaar