"English OK"

Ammusest ajast olen tahtnud kirjutada Austraalia töötamise ja tööle võtmise ja tööl olemise süsteemist.

See on siin lihtsalt nii suvaline.

Viid oma suursuguse resümee, mis on täis kõiksuguseid kogemusi ja sertifikaatide koopiaid, pilte ja enesekiitusi potentsiaalsele tööandjale.

Olen ka kokku puutunud oma töötamise kogemuse jooksul välismaalaste CV-dega. Kurb, aga tõsi, tõsi aga kurb, suurem osa toodud resümeedest läks ümberlõikamisele (A4 lõigatakse neljaks osaks) ja me saime nendest endale head märkmepaberid. Ühele poole kirjutasime, mida tuleb laost tuua, teisel pool oli kellegi sakslase või prantslase elulugu.

Tihtipeale ei viitsi tööandjad elulugusid läbi lugeda, kuigi mõned neist olid ikka päris andekad ja tehtud maksimaalselt pilkupüüdvateks, et sajast eluloost esile kerkida. Ma ikka vahel ajaviite mõttes, keskpäeval, kui rahvast polnud, lugesin ja panin igasuguseid kasulikke nippe kõrva taha. Enne, kui me need sajad elulood neljaks osaks lõikasime.

Tööandjad süvenemata persoonidesse ja nende kogemustesse võtavad mõned üksikud numbrid täiesti suvalise ja juhuslikkuse alusel välja ning kutsuvad nö „tööintervjuule“. See vestlus, aga pole mingi vestlus-intervjuu. Tööandja seletab, kuhu käivad isiklikud asjad, mida tohib töötamise ajal teha ja mida kindlasti mitte.

Mingit vestlust ei toimu, sa küll üritad oma töökogemustest rääkida, aga tööandjat väga see ei huvita. Ta vaid lisab su CV peale harilikuga „English OK“.

Oma viga, kui tuled vestlusele ilusti ja viisakalt riietatuna, samal ajal pead kohe jahukotte vedama hakkama.

Ma ei olegi sellest aru saanud. Mõned kohad, kus käinud olen, on nõudnud ametlikku riitumisstiili, samas teised tahavad kohe, et tuleksin intervjuule üleni mustas, kinniste kingade ja kinniste juustega. See käib Austraalias üsna juhuslikkuse alusel.

Ükskord käisin mingis känguru-ja krokodilliliha restorani vestlusel. Mõtlesin, et võtan oma CV ja RSA kaasa ja lähen seelikus ja kingades. Täielik läbikukkumine ikka. Saadeti koju ja öeldi, et tule teksades, kinnistes tumedates tossudes ja kauboikaabus tagasi. Ja et juuksed oleksid patsis. Teksad ja +30 kraadi ei sobi omavahel eriti kokku.

Õnneks ma ei suutnud nagu nii kümne minutiga söögikoha 30 erinevat lihatoidu nime selgeks õppida. Ütlesin, et mul on selleks natuke rohkem aega vaja. Juhataja ütles, et neil on töötajat juba täna õhtul vaja, kellel oleks menüü peas.

Ma loodan, et maailmas eksisteerib neid inimesi, kes teavad selle söögikoha krokodilli-ja känguriliha restorani toitude nimesid peast.

Selles kohas, kus ma praegu töötan, on ka huvitav töölevõtmise poliitika. Selge on muidugi see, et Austraalia tööturul kehtib teatud protektsionism. Aga vahel tundub kogu see austraallase eelistamine jabura põhimõttena ja mõnes mõttes ka organisatsiooni, firmat kahjustavana.

Töö pole raske, on vaid mõned üksikud ülesanded, mida peab tööpäeva jooksul ära tegema: lauad linnusitast puhtaks pesema, prügi kokku korjama, mis mööda muru laiali, külmkambrist jääd tooma, eesootavad sündmused ja päeva temperatuuri, õhuniiskuse tahvlile märkima ja kliente teenindama. Võin aga öelda, et mõned pikaajalised töötajad ei suuda oma ülesannetega hakkama saada ja iga kord, kui tööle tuled, on päris paljud asjad tegemata. Ah, vihm peseb lauad ja tuul viib prügi minema, öeldakse mulle ja palutakse asjade pärast vähem stressata.

Austraallastest bossid on üsna vastutulelikud ja sallivad igasuguste hilinemiste ja ootamatute sündmuste suhtes, mis ei võimalda sul tööle ilmuda, aga ainult sellisel juhul, kui sa omad Austraalia kodakondsust. Austraalia kodakondsuse omamine võimaldab sul vahetusi poole kuni tunni võrra oma soovi tahte kohaselt edasi lükata või mingis muus suunas muuta.

Samal ajal võib tööle ilmuda kergelt narkouimas ja meeletu pohmelliga ning veeta pool oma tööpäevast palmi all varjus pead ravides. Välismaalase hilinemine tähendab aga koheselt seda, et töökohast ei hoolita ja et tunde ei vajata ja et nõrga distsipliiniga töötajatega ei saa ju üldse arvestada. Kas teil Euroopas käiaksegi tööl niimoodi, küsib minu, sakslase ja prantslase käest tujukas vanaproua. Mis sest, et vaene Prantsuse backpacker hilines oma kahe kuu jooksul esimest korda ja ka siis vaid 10 minutit.

Mina püüan kõikidest siseintriigidest eemale hoida ja üldiselt pole mul kliimaksiaegse tujuka bossiga palju tegemist. Hilinenud kunagi pole, alati kümme minutit varem kohal. Mõnikord olen katnud oma hilinevaid austraallastest töökaaslasi. 

Hiljem on välja tulnud, et see on olnud väga vale tegevus. Oleksin pidanud baarist minema jalutama sellel ajal, kui öeldi. Mis sest, et kedagi teist parasjagu kohal pole.

(Juhataja oli ära läinud ja enne seda öeldanud, et lõpetaksin kell 16:30, kui järgmine inimene graafikukohaselt baari peaks jõudma. Lõpetasin aga kell 16:55, sest minu töökaaslane hilines pea pool tundi. Hetk hiljem pärast töökaaslase saabumist tuli ka juhataja, kes hakkas minuga pahandama, et ma ei lõpetanud sellisel ajal, kui ta mul käskis.Teine kord teen täpselt nii nagu kästakse:)).

PS!Minu "Hot stuff" on jälle merel ja jõuab tagasi 13 päeva pärast ehk 20.mail.