Otse põhisisu juurde

Põleb

Niipea kui Darwinis ja Põhjaterritooriumil hakkas vihmahooaeg läbi saama, algas siinkandis aktiivsete põlengute periood. Vihma ikka veel vahel sajab, öösiti, salaja. Aga teiselt poolt juba põleb.

Juba mitmendat päeva näen üle lahe tumedat tossusammast, mõnel päeval tõuseb taevasse koguni 4-5 musta suitsusammast. 
Uudistes räägiti, et see on juba problemaatiline, kuigi siinne ökosüsteem on sajandeid metsatulekahjudega ise hakkama saanud ja see on loomulik osa "bushi" elust. 

Austraalia rahvusparkides on tutvustatud metsatulekahjusid mitte kui looduskatastroofi, vaid kui bioloogilise mitmekesisuse alust, sest see on ainuke viis, kuidas kohalik muld väetist saab. Siinsed metsatulekahjud algavad peamiselt pikselöögist, harva on mängus inimese käsi.

Uudistest veel nii palju, et lähinädalatel 31aastaseks saav Andres sai täna teise aasta Austraalia viisa kätte. Asi käis küll väga kiirelt, sest alles 5.mail tegime avalduse ja 10.mail oli viisa juba käes. Vahepeal ilmus avalduse juurde röntgeni- ja tervisekontrollitõendi nõue, mõned päevad hiljem oli nõue iseenesest ära kadunud.

Kommentaarid

  1. Mul on aega, eelmine saab läbi 2.detsembril. Ma ei saa veel 31aastaseks paari nädala pärast.

    VastaKustuta
  2. Ma mõtlesingi, et vist on hoopis vanusega seotud asi ;) Raske on ikka omada vana meest :P Ei tegelt, pigem on see just igati kasulik, noortel on mingid pseudomured.

    VastaKustuta
  3. Jah, Austraalia riik on kehtestanud sellise vanusepiirangu, et kui oled üle 30, siis enam ei saa working holiday´d teha. Tegime talle selle teise aasta viisa ära,sest ta viimased nädalad 30. Vanema mehega koos olla on hea, tunned tema kõrval hoopis ennast lapsena, kes vajab veel veidi kasvatust ja "daddy´t".
    Oma kõrgele elueale vaatamata tuleb ta paljude ebamõistlike asjadega kaasa.

    Samas, kui nüüd teise aasta viisast ausalt ja avameelselt rääkida, siis nagu sa tead, pole ma ühtegi päeva farmis veetnud ja ei taha hästi uskuda, et jõuan detsembrikuuks 88 farmipäeva kokku saada.
    Aga see on teise aasta viisa saamise üks nõuetest.

    Aga ärme nüüd avalikus ruumis väga avameelseks ka lähme, sellest mis plaanid on ja kas me tõesti jääme veel üheks aastaks siia mandrile, kõigest lähemalt juba kunagi kuskil mujal.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Mis või kes on stromatoliit?

Stromatoliit on sinikate (sinivetikad) ja osa bakterite elutegevuse toimel mere- või magevees tekkiv lubiainest moodustis. Stromatoliite on enim troopilises madalas merevees, kus vee soolsus kõigub. Stromatoliidid on kujult korrapäratud, mügarjad, koorikjad või sammasjad, nende pikkus ulatub mõne meetrini ja kõrgus on 1,2 meetrit. Siseehituselt on nad peenekihilised, kiirjad või teralised. Neid leidub Eelkambriumi setteist alates. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/stromatoliit.html Cervantese läheduses ringi uidates nägime unikaalseid fossiilseid moodustisi, mille väärtust poleks me tõenäoliselt Aivo ja Aave selgitustööta mõista suutnud. Aga näed sa, elu käib kummalisi radu pidi ja me saime nende pool Perthis grillõhtul personaalse lühiloengu stromatoliitide teemal. Geoloogide sõnul pidid maailma vanimad stromatoliidid just Lääne-Austraalias asuma ja nende nägemine siin kindlasti asi, millega võiks teatud seltskonnas täitsa uhkustada. Väärtust stromatoliitidele pidi lisama see, et nad

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s