Töö tegi ahvist inimese ja vastupidi

Ongi jälle mu järjekordne vaba nädal möödas ning juba homme hommikul asun kõigepealt lennujaama ja seejärel saatusekaaslastega pärlifarmi poole teele. Tundub nagu sõjaväkke mineva mehe jutt, aga eks ta ongi.
Ei mingit mobiilsidet, internetist rääkimata, ainukeseks infokanaliks televisioon, mis on kättesaadav paaril õhtutunnil ja satelliittelefon, millelt helistamine maksab 2 dollarit minut.

Alguses tundus see pärlifarmi töö meeletult huvitav ja seda ta ka oli: kohad, kuhu tavainimene naljalt ei pääse, rikkumata loodus, töölesõitmine bussi või auto asemel lennukiga, teadmine, et asud 300 km kaugusel lähimast asustatud punktist. Aga inimene on ikka inimene.

Pärast 4 kuud pärlifarmis töötamist ei ole need vaated, millelt alguses pilku ei suutnud pöörata enam sugugi nii suurejoonelised, juba teisel päeval arvutan päevi, mis veel vaba nädalani jäänud ja kirun kolleegiga seda rasket, üksluist ja tülgastavat tööd, mis käed rakku ajab.
Aga kus sa ikka teenid 2000 krooni päevas, jõuame koos järeldusele ja kõik tundub hetkeks jälle ilus ja roosiline. Ideaalne koht reisiraha teenimiseks.

See töö on ikka väga erinev sellest, mida ma olen oma senise töötaja elu jooksul teinud. Peamine erinevus seisneb selles, et endises töökohas mõtlesin kogu päeva tööle, pärlikarpe puhastades aga mõtlen enamus ajast kõigele muule, kui tööle. Seal ei ole väga palju vaja mõelda, sest tööliigutused on samad ja ainuke, kes paadis peab vahel tööle mõtlema on paadijuht.
Mõneti on see päris lahe ja vahepeal hakkasin seda juba täitsa nautima. Hommikul tööle sõites mõtlesin juba mõnuledes, mis lahedaid mõtteid ma täna mõtlema hakkan.
See lõbu ei kesta kahjuks igavesti.

Arvan, et selles ametis töötamise piiraeg on 6 kuud ja nii hea, et Austraalia valitsus on viisatingimused just nii paika pannud, et ühe tööandja juures kauem töötada ei tohigi. Vaatan kaastundega kolleege, kes teevad seda tööd juba aastaid. Nad kõik on kohe lahkumas, vähemalt jutu järgi, aga nii lihtne on siia aastateks jääda. 
Ma arvan, et selline töö isegi võõrutab inimesed päriselust ja muudab nad sellisest "kaks nädalat merel, üks maal" elukorraldusest sõltuvusse.

Olen lähemalt tuttavaks saanud paari kolleegiga. Enamik neist on minuga samaealised või vanemad. Üksikutel on perekond- seda pole lihtsalt saanud tekkida või on perekond juba selle aja peale lagunenud. Tavaliselt elab keskmine pärlifarmi alaline töötaja hostelis, sest pole mõtet oma maja või korterit pidada, kui "kaks nädalat merel ja ühe maal režiimis" elad. Paljudel on alkoholi-, kasiino- ja narkoprobleemid. Vabast nädalast võetakse kõik, mis võtta annab.
Kuigi püsitöötajad teenivad raha ka vaba nädala eest, on neil kogu raha otsas, kui nad farmi tagasi jõuavad. Nii nad ütlevad ja kuidas see võimalik on, ma ei ole sellest veel aru saanud. Tegemist on siiski päris suurte summadega.

Samas, mind ootab Darwinis mu printsess ja temale mõeldes lähevad päevad palju kiiremini. Ja eks mul ole üks päris vahva kogemus pärlifarmis töötamise näol taskus, nii et... 2 nädalat ja siis võib-olla veel kaks ja maailmarännak jätkub.

Oleme siia juba liiga kauaks jäänud.