Otse põhisisu juurde

Kaljul istumine kui sport

Andresega jalgratastega East Pointile sõites ja seal ringi kolades, avastasime mälestusmärgi ja -tahvli, mille kohaselt toimusid Darwinis esimesed maailma meistrivõistlused kaljul istumises. Asja edasi uurides selgus, et linnas tegutseb Rocksitters Club, mille asutamisaastaks on 1974.

No on ikka kole lugu küll. Oleks varem teadnud, oleksime tõenäoliselt selle aktiivse spordiklubiga liitunud. Nüüd juba veidi hilja, sest paari nädala pärast jätame Darwiniga hüvasti. 

Mis mulle austraallaste juures meeldib on see, et nad on päris leidlikud ja suudavad meeletuid, plaanijärgseid alkoholitarvitamisi mõne ülla eesmärgi taha ära peita ja nii on kõigil parem. Ei mingeid süümekaid, et ainult jood ja sporti üldse ei tee. Nalja peab ometigi ju ka saama.

On jah ametlikult spordiklubi..liikmed aga väga "spordiga" ei tegele. Või noh, kui juba male jms on sport, siis miks kaljul istumine halvem sport on?

Kui meie istusime nendel kaljudel mõne tunnikese, siis maailmameistrid aastal 1977 istusid seal 5 päeva ja 1980.aastal 12 päeva. Kõva värk. 
Oleks aega,lööks rekordi üle?!
Me veel tuleme tagasi ja lööme üle, ausõna. Ainult õlut peab istumiseks piisavalt olema. Ja seltskond peab lõbus olema. Need on olulised rekordi püstitamise tingimused.

Rocksitting evolved from the great Darwin tradition of sitting down and having a few beers with ya mates. Back in 1974 a group of journalists (others dare say defence personnel) gathered at East Point Reserve on a Saturday afternoon to sink a few tinnies (cans of beer), spin a few yarns (tell a story) and watch the brilliant Sun set over the Arafura Sea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...