Täna oli meil tõeline lõõgastuspäev, sest homme hakkab füüsis vatti saama.
Ärkasime hilja (meie praeguses unerežiimis tähendab hilja ärkamine kell 9 hommikul), sõime hommikust, käisime poes ja ostsime vulkaani otsa ronimiseks vajalikke esmatarbeid. Vulkaani vallutamise esmatarvete hulka kuuluvad sellised asjad nagu šokolaad, pähklid ja muud mitte kiiresti riknevad energiarohked toiduained. Indoneesia kõrguselt teise vulkaani vallutamine on plaanis sooritada kolme päevaga.
Vulkaani kõrguseks on 3726m ja selle kraatris asub üks väike vulkaan Gunung Baru Jari.
Samuti paikneb Gunung Rinjani kraatris ka Danau Segara Anak järv (tõlkes tähendab see nimi Child of the Sea Lake).
Kahenädalase reisi jooksul pole meil veel ühtegi korralikku rannapäeva olnud. Otsustasime selle siis täna teha. Kui me saabumisjärgsel päeval mööda Lombokit tiirutasime, leidsime mitmeid erinevaid randasid, mis olid täiesti inimtühjad ja vägagi ahvatlevad. Kui aga päevitamiseks, snorgeldamiseks ja ujumiseks sobivat randa hakkasime otsima, siis..läks asi hapuks. Täna olid lained oluliselt suuremad ja võimsamad, suurem osa eemalt ilusana paistvatest randedest olid hullult prügised, räpased. Poolsurnud kodutud ja tõbised koerad hulkusid randades otsides merest kaldale uhutud prahi seast miskit söödavat.
Neljast erinevast rannast ei suutnudki me leida piisavalt puhast, prügivaba randa. Valisime siis vähemprügise Coco Beachi, kus siiski mõne tugevama tuuleiiliga lendas plastikpakendeid sülle ja selga.
Indoneesias on väga suureks probleemiks plastikprügi ja selle käitlemine. Ma ei saa aru, kuidas inimesed elavad selliste prügihunnikute keskel. Täiesti tavaline on see, et plastikprügi hunnik pannakse põlema ja see tossab kellegi maja juures mitmeid päevasid. Samas, igati teretulnud nähtus on see, et klaaspakendeid taaskasutatakse aktiivselt. Probleemiks on ehk selle puhul vaid see, et taaskasutamisel ei puhastata klaaspakendeid piisavalt, tehakse seda minimaalselt ja pole sugugi haruldane, et Fanta või Coca Cola räpases ja veidi roostemärkidega pudelis serveeritakse kohalikku päritoluga jääteed.
Nii ka sel korral. Lomboki Coco Beachi rannas tegutsev kiosk pakkus meile jääteed, mis oli Fanta pudelisse valatud (Fanta pudel oli rõvedalt must, selline tunne jäi nagu meri oli just selle kaldale visanud) ja pudelitesse olid torgatud taaskasutatud kõrred. Meil hakkas kohalikest ettevõtjatest kahju ja otsustasime neid toetada, tõenäoliselt olime tänasel päeval nende ainsad kliendid. Maksime jookide eest ära, aga neid tarvitada ei julgenud.
Üldse, kogu see Indoneesia prügimajandus. Lombokil on see kuidagi eriti terav. Indoneesia olukord sarnaneb paljuski Gruusiale, kus mägedest voolavad alla prügijõed ja -ojad, lehmad söövad mere ääres kilekotte ja inimesed elavad prügihunnikute keskel. Lomboki puhul räägitakse turismipotentsiaalist ja muust kõigest sellisest, aga noh, kui 20 km ulatuses ei leia ühtegi prügivaba randa..siis millest me räägime?
Tundub, et inimesed elavad siinkandis südamlikus sümbioosis enda poolt tekitatud prügiga. Aga mul ajab südame pahaks. Teil ei ajaks? Kui lapsed ja noorukid ja vanad pesevad ennast kivide vahel seisvas vees, selles samas vees kus on mõned sajad kilod mädanenud ja seisunud prügi.
Ärkasime hilja (meie praeguses unerežiimis tähendab hilja ärkamine kell 9 hommikul), sõime hommikust, käisime poes ja ostsime vulkaani otsa ronimiseks vajalikke esmatarbeid. Vulkaani vallutamise esmatarvete hulka kuuluvad sellised asjad nagu šokolaad, pähklid ja muud mitte kiiresti riknevad energiarohked toiduained. Indoneesia kõrguselt teise vulkaani vallutamine on plaanis sooritada kolme päevaga.
Vulkaani kõrguseks on 3726m ja selle kraatris asub üks väike vulkaan Gunung Baru Jari.
Samuti paikneb Gunung Rinjani kraatris ka Danau Segara Anak järv (tõlkes tähendab see nimi Child of the Sea Lake).
Kahenädalase reisi jooksul pole meil veel ühtegi korralikku rannapäeva olnud. Otsustasime selle siis täna teha. Kui me saabumisjärgsel päeval mööda Lombokit tiirutasime, leidsime mitmeid erinevaid randasid, mis olid täiesti inimtühjad ja vägagi ahvatlevad. Kui aga päevitamiseks, snorgeldamiseks ja ujumiseks sobivat randa hakkasime otsima, siis..läks asi hapuks. Täna olid lained oluliselt suuremad ja võimsamad, suurem osa eemalt ilusana paistvatest randedest olid hullult prügised, räpased. Poolsurnud kodutud ja tõbised koerad hulkusid randades otsides merest kaldale uhutud prahi seast miskit söödavat.
Neljast erinevast rannast ei suutnudki me leida piisavalt puhast, prügivaba randa. Valisime siis vähemprügise Coco Beachi, kus siiski mõne tugevama tuuleiiliga lendas plastikpakendeid sülle ja selga.
Indoneesias on väga suureks probleemiks plastikprügi ja selle käitlemine. Ma ei saa aru, kuidas inimesed elavad selliste prügihunnikute keskel. Täiesti tavaline on see, et plastikprügi hunnik pannakse põlema ja see tossab kellegi maja juures mitmeid päevasid. Samas, igati teretulnud nähtus on see, et klaaspakendeid taaskasutatakse aktiivselt. Probleemiks on ehk selle puhul vaid see, et taaskasutamisel ei puhastata klaaspakendeid piisavalt, tehakse seda minimaalselt ja pole sugugi haruldane, et Fanta või Coca Cola räpases ja veidi roostemärkidega pudelis serveeritakse kohalikku päritoluga jääteed.
Nii ka sel korral. Lomboki Coco Beachi rannas tegutsev kiosk pakkus meile jääteed, mis oli Fanta pudelisse valatud (Fanta pudel oli rõvedalt must, selline tunne jäi nagu meri oli just selle kaldale visanud) ja pudelitesse olid torgatud taaskasutatud kõrred. Meil hakkas kohalikest ettevõtjatest kahju ja otsustasime neid toetada, tõenäoliselt olime tänasel päeval nende ainsad kliendid. Maksime jookide eest ära, aga neid tarvitada ei julgenud.
Üldse, kogu see Indoneesia prügimajandus. Lombokil on see kuidagi eriti terav. Indoneesia olukord sarnaneb paljuski Gruusiale, kus mägedest voolavad alla prügijõed ja -ojad, lehmad söövad mere ääres kilekotte ja inimesed elavad prügihunnikute keskel. Lomboki puhul räägitakse turismipotentsiaalist ja muust kõigest sellisest, aga noh, kui 20 km ulatuses ei leia ühtegi prügivaba randa..siis millest me räägime?
Tundub, et inimesed elavad siinkandis südamlikus sümbioosis enda poolt tekitatud prügiga. Aga mul ajab südame pahaks. Teil ei ajaks? Kui lapsed ja noorukid ja vanad pesevad ennast kivide vahel seisvas vees, selles samas vees kus on mõned sajad kilod mädanenud ja seisunud prügi.
Te peaksite oma Darwini kella Indoneesia kella vastu ära vahetama või on teil mingi isiklik teema Darwini ajaga? Eestiga ma saan aru.
VastaKustutaJõudu vulkaani vallutamisel, tänud siia oma muljeid jagamast ja nõustun, et vedelev prügi on nõme.
Peatse kohtumiseni!
Kadri
No, ei saa praegu selliste asjadega internetis tegeleda, sest muidu jätame kogu Indoneesia internetita. Austraalia aeg on südamelähedane küll, sest 27.oktoobril oleme seal tagasi. Indoneesias oleme veel ainult 8 päeva.
VastaKustutaKohtumisteni jah!