Veel tänagi, kaks päeva pärast Indoneesia kõrguselt teise vulkaani vallutamist, polnud keha normaalne higieritamine taastunud. Käisin muudkui mööda tuba ringi ja küsisin kõigepealt endalt ning siis Andreselt, kes kurat haiseb niimoodi? Kas see mustade riiete hunnik, mis meil toanurgas vedeleb või miskit muud? Pärast riiete ja minu nuusutamist veendus kaaslane, et mina haisen oluliselt vängemalt, kui kahe inimese kolme päeva mustad riided. Mu keha on räige higistamisrežiimi peal ja on harjunud 10 tundi päevas higistama. Nüüd hakkavad protsessid vaikselt paigale loksuma ja ma olen varsti jälle lillelõhnaline.
Rääkides Rinjanist, siis...kui me mäejalamile sõitsime ja seda aukartust äratavat vulkaani hommikuses päikese valguses imetlesime, tundus selle otsa ronimine ja tipu vallutamine üsna lihtsa ettevõtmisena. Issand, kui naiivne ma olin. Esimesed kaks päeva olidki suhteliselt tehtavad, vahepeal ronisime 2500 m kõrgusele ja siis järgmisel päeval laskusime umbes 1000 m võrra allapoole, järve äärde, et siis jälle 2500 m ronida. Viimasel päeval pidi vaid veidi üle 1000 meetri ronima.
Kolmandal ehk tipu vallutamise päeval alustasime ronimist kell 3 öösel. Kõik grupid, kes kavatsevad tippu vallutada, peavad ronimist nii vara hommikul alustama. Miks? See pidavat nii olema mitmel põhjusel. Esimeseks põhjuseks pidi olema see, et kell 3 öösel alustades pääsevad ronijad kõrvetavast päikesest, mis sellistel kõrgustel juba määravat rolli mängib. Teiseks põhjuseks, tugevalt psühholoogiliseks põhjuseks on see, et tipp on liiga kaugel ja tipuni jõutakse kiiremal juhul viimasest laagrist kolme tunniga. Hullemal juhul võib tipu vallutamine võtta 12 või rohkem tunde.
Kui inimene näeb, et tippu veel ei paista ja ei paista ja iga kõrgema künka taga on veel umbes poole võrra kõrgem ja järsema äärega küngas, loobub ta sellest ettevõtmisest.
Jumal tänatud, et me mööda vulkaani kaldeera serva pimedas ronisime. Paremale poole meist jäid lõpmatult sügavad kuristikud, mõnikord oli tee nii kitsas, et iga vale meeter või kaks oleksid su alla lennutanud.
Nagu mõned aastad tagasi juhtus ühe kanadalasega Rinjani otsas. Pimedas ronides ei tajunud mees õigesti serva ohtlikkust. Iseennast kaldeera serval fotokaga jäädvustada püüdes läks liiga lähedale äärele ja kukkus alla.
Ja sellistest kuristikest alla kukkudes ellu ei jää.
Kolmandaks päevaks olid mu jalad stabiilse koormusega harjunud, ega need kaks esimest päeva polnud ka mingi naljaasi. Vahepeal pidi ennast kivistest 45kraadilistest vallidest käte abil ülesse aitama. Korralik eelsoojendus ikka kehale. Kolmas päev oli aga kõige raskem, sest sellistel kõrgustel on juba päris tugev ja jäine tuul, mis töötab sulle pea kogu distantsi ulatuses vastu. Siis see vulkaaniline klibu, mis on nii libe ja rabe, et teeb kõndimise ja mäkke ronimise raskeks. Liikusime peaaegu kogu aja tempos "üks samm edasi, pool tagasi" ja olime õnnelikud, kui samm ainult poole võrra tagasi libises. Pimedas ronimine oli minu jaoks alguses veidi hirmus, sest ma olen tegelikult kõrgusefoobik ja kuna meil oli kolme peale vaid üks tuluke, siis ma sisustasin oma mäkke kõndimist ringi vaatamisega.
Kuu valgus näitas alguses teed ja nähes neid musti sügavaid auke endast paari meetri kaugusel, hakkas mul pea ringi käima ja hiljem tekkisid ka hingamisprobleemid. Tõenäoliselt hirmust. Hiljem, kui Eiko selle tulukese minu otsaette pani, läks asi paremaks ja ma keskendusin ainult enda jalga ette vaatamisega.
Viimane tund aega kõndisime pilves ja kuud polnud enam näha. Tugev ja paks pilv oli meid enda sisse matnud ja päike ei tahtnud veel ärgata. Jäine tuul tahtis meid servast alla tõugata ja nähtavust polnud ollagi. Mitmeid kordi kerkis esile küsimus, miks ma sellist piina läbi elan?
Tippu jõudsime oma 3 tunni ja 15 minutiga, mis oli minu jaoks suur üllatus, kuna arvasin, et me ei jõua sinna isegi päeva lõpuks. Samal ajal, kui mul oli hirmus ja hakkasin hingeldama, tabasid mu keha ka päris tugevad krambid. Sääred olid nii kanged ja allumatud, et ei tahtnud enam tipu vallutamises üldse kaasa aidata. Siinkohal avaldan suured tänud minu tiimikaaslastele Eikole ja Andresele, kes mind rasketel hetketel motiveerisid ja toetasid. Eiko mõistlik tempo ja lihaste lõdvestusharjutused ja Andrese tugev tahe tipuni jõuda- need aitasid päris palju. Eriti veel see viimane.
Rääkides Rinjanist, siis...kui me mäejalamile sõitsime ja seda aukartust äratavat vulkaani hommikuses päikese valguses imetlesime, tundus selle otsa ronimine ja tipu vallutamine üsna lihtsa ettevõtmisena. Issand, kui naiivne ma olin. Esimesed kaks päeva olidki suhteliselt tehtavad, vahepeal ronisime 2500 m kõrgusele ja siis järgmisel päeval laskusime umbes 1000 m võrra allapoole, järve äärde, et siis jälle 2500 m ronida. Viimasel päeval pidi vaid veidi üle 1000 meetri ronima.
Kolmandal ehk tipu vallutamise päeval alustasime ronimist kell 3 öösel. Kõik grupid, kes kavatsevad tippu vallutada, peavad ronimist nii vara hommikul alustama. Miks? See pidavat nii olema mitmel põhjusel. Esimeseks põhjuseks pidi olema see, et kell 3 öösel alustades pääsevad ronijad kõrvetavast päikesest, mis sellistel kõrgustel juba määravat rolli mängib. Teiseks põhjuseks, tugevalt psühholoogiliseks põhjuseks on see, et tipp on liiga kaugel ja tipuni jõutakse kiiremal juhul viimasest laagrist kolme tunniga. Hullemal juhul võib tipu vallutamine võtta 12 või rohkem tunde.
Kui inimene näeb, et tippu veel ei paista ja ei paista ja iga kõrgema künka taga on veel umbes poole võrra kõrgem ja järsema äärega küngas, loobub ta sellest ettevõtmisest.
Jumal tänatud, et me mööda vulkaani kaldeera serva pimedas ronisime. Paremale poole meist jäid lõpmatult sügavad kuristikud, mõnikord oli tee nii kitsas, et iga vale meeter või kaks oleksid su alla lennutanud.
Nagu mõned aastad tagasi juhtus ühe kanadalasega Rinjani otsas. Pimedas ronides ei tajunud mees õigesti serva ohtlikkust. Iseennast kaldeera serval fotokaga jäädvustada püüdes läks liiga lähedale äärele ja kukkus alla.
Ja sellistest kuristikest alla kukkudes ellu ei jää.
Kolmandaks päevaks olid mu jalad stabiilse koormusega harjunud, ega need kaks esimest päeva polnud ka mingi naljaasi. Vahepeal pidi ennast kivistest 45kraadilistest vallidest käte abil ülesse aitama. Korralik eelsoojendus ikka kehale. Kolmas päev oli aga kõige raskem, sest sellistel kõrgustel on juba päris tugev ja jäine tuul, mis töötab sulle pea kogu distantsi ulatuses vastu. Siis see vulkaaniline klibu, mis on nii libe ja rabe, et teeb kõndimise ja mäkke ronimise raskeks. Liikusime peaaegu kogu aja tempos "üks samm edasi, pool tagasi" ja olime õnnelikud, kui samm ainult poole võrra tagasi libises. Pimedas ronimine oli minu jaoks alguses veidi hirmus, sest ma olen tegelikult kõrgusefoobik ja kuna meil oli kolme peale vaid üks tuluke, siis ma sisustasin oma mäkke kõndimist ringi vaatamisega.
Kuu valgus näitas alguses teed ja nähes neid musti sügavaid auke endast paari meetri kaugusel, hakkas mul pea ringi käima ja hiljem tekkisid ka hingamisprobleemid. Tõenäoliselt hirmust. Hiljem, kui Eiko selle tulukese minu otsaette pani, läks asi paremaks ja ma keskendusin ainult enda jalga ette vaatamisega.
Viimane tund aega kõndisime pilves ja kuud polnud enam näha. Tugev ja paks pilv oli meid enda sisse matnud ja päike ei tahtnud veel ärgata. Jäine tuul tahtis meid servast alla tõugata ja nähtavust polnud ollagi. Mitmeid kordi kerkis esile küsimus, miks ma sellist piina läbi elan?
Tippu jõudsime oma 3 tunni ja 15 minutiga, mis oli minu jaoks suur üllatus, kuna arvasin, et me ei jõua sinna isegi päeva lõpuks. Samal ajal, kui mul oli hirmus ja hakkasin hingeldama, tabasid mu keha ka päris tugevad krambid. Sääred olid nii kanged ja allumatud, et ei tahtnud enam tipu vallutamises üldse kaasa aidata. Siinkohal avaldan suured tänud minu tiimikaaslastele Eikole ja Andresele, kes mind rasketel hetketel motiveerisid ja toetasid. Eiko mõistlik tempo ja lihaste lõdvestusharjutused ja Andrese tugev tahe tipuni jõuda- need aitasid päris palju. Eriti veel see viimane.
Ma ei saanud ju kuidagi Andresele alla jääda ja tema lause, et ta läheb tipuni kasvõi roomates, andis ka minu jalgadele jõudu.
See kõlab ikka päris ekstreemselt. Mina tarduksin hirmust juba esimese paarisaja meetri kõrgusel - täielikult halvav on see kõrgusekartus ja mingit naudingut ma sealt ülevalt avanevast vaatest ilmselt ka ei saaks, ainult hirm, mis loodetavasti vahelduks mõneks htekeks imetlusega, aga põhiliselt ikkagi hirm. Seega te olete jube tublid, et te sinna otsa ronisite!
VastaKustutaLoetud päevad, kuni teid maailmarändureid näeb. Peab teile vastuvõtuks suitsukala tegema vist :P
Kallid!
Kadri