Otse põhisisu juurde

Häda keset Malaisia kiirteed

Ühel täiesti tavalisel ja argisel Malaisia bussi liinil juhtus kahe eestlase järgmine muinasjutuline lugu. Ühel naisterahval, nimesid siinkohal ei hakka nimetama, kelle mikropõis peab korraga pool tundi vaevalt vaid pool tassi vedelikku, tuli inimlik häda.  

Häda tuli keset kiirteed, keset valget päeva, kui sihtkohani oli veel oma 116 km. Ja kui bussijuht ei plaaninud enam ühtegi vahepeatust. 
Oh jeerum, 116 km see naisterahvas küll vastu ei pea. Hädaolukorrast teavitati ka meeskaasreisijat, aga esimestel hetketel pakkus naiselik häda mehele vaid nalja. Selle asemel, et häda ärahoidmisele kaasa aidata, rääkis mees nõmedaid selleteemalisi nalju ning aitas igati kaasa probleemi süvenemisele. 

Lõpuks, kui mees oli aru saanud, et naine ei tee mingit järjekordset nõmedat nalja, hakkasid nad koos kriisiplaani välja töötama. Võimalikeks variantideks olid istme märgamine, pluusi sisse tegemine, kilekoti või pudeli kasutamine. Kuigi olukord oli kriitiline ei läinud ükski nendest variantidest töösse, sest buss oli pilgeni rahvast täis..ja teatavasti saavad teised kaasreisijad sellest varem või hiljem aimu. 

Naine oleks tol hetkel eelistanud põie lõhkemist kõikidele teistele võimalikele variantidele..kui 40 inimese poolt avalikult kusikuks tituleerimist.

Kui mehel lõpuks naisest väga kahju hakkas, läks ta bussijuhiga rääkima. "No stops," oli nooremapoolse malai mehe konkreetne vastus. 
"Mida kuradit!Kusen siin kõik täis," oli hädalise vulkaanilise viha purse. 

Pärast seda järgnes umbes 15 minutit igatsevat pilku teeäärsete võsade poole.
Hädaline nägi naise ja mehikese kujutisega asutusi tee ääres ja mõtles vaid selle peale, kui hea oleks sinna lähedusse sattuda. Kuigi mees üritas naise mõtteid "sellest" eemale hoida, oli naise peas vaid üks: WC, WC, WC. 

Lõpuks kannatus katkes ja kuna buss möödus erinevatest WC-dest, otsustas naine bussi juhile kõrvale istuda ja natuke nutta. Nutt aitab ju alati.
Nuttu muidugi ei tulnud. See oleks olnud liiga suur füüsiline pingutus tollel hetkel. 

Naine palus alandlikult bussijuhilt peatust. Bussijuht raputas pead ja jätkas oma rida. Naine oli leidlik ja küsis bussijuhilt, kas ta tohib siis oma pissi bussi istme sisse lasta? Mille peale teatavasti bussijuht kõigepealt ehmus (et äkki naine teeb tema kõrvale?), leebus ja lubas kiiresti hädapeatuse teha.
Aga sellist naudingut, nagu naine tol hetkel selles asutuses sai, annab ikka saada. Lugu on muinasjutuline just sellepärast, et kõik olid lõpuks õnnelikud ja rõõmsad ning moodsa mugava bussi iste jäi ka kuivaks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr