Teatavasti on päris paljud Aasia toidud originaalis üsnagi vürtsikad. Maitsekad, piprased, tšillised, teravad. Ma olen ennast siiani kõikidest teravatest elamustest säästnud ja iga toidutellimusega palunud "not spicy". Üldjuhul on seda palvet täidetud.
Ühel päeval sõime lõunat kuskil sojatoitude söögikohas tee ääres ja tellisime Andresega mõlemad Indoneesia kohalikku nuudlirooga Mie Gorengi- nuudlid kana ja juurviljadega. Toit oli serveeritud üsna väikesel taldrikul ja me ei märganud kumbki, et taldrikul peitsid ennast herneste, kurkide ja porgandite vahele ka pisikesed rohelised tšillikaunad.
Hammustasime tšillit Andresega samaaegselt. Ainult selle vahega, et kui ma seda hammustasin ja mäluda proovisin, sai Andres minu näoilme järgi aru, et midagi on valesti ning sülitas oma portsjoni välja. Mina rumaluke juhindudes nõuandest, et toitu tuleb korralikult mäluda, purustasin oma hammastega kauna ikka mitmeid kordi. Siis sain alles aru, et kurk ja hernes maitseb täna kuidagi liiga mõrult ja teravalt.
Suus läks põrgu lahti. Kõigepealt proovisin oksendada. Kuna asjaga oli päris kiire, siis ei suutnud mingist lauaetiketist kinni pidada ja ei jõudnud oma lõunasöögikaaslaste ees (õnneks sõime välikohvikus) söögilaua kõrvale oksendamise pärast vabandada.
Ühel päeval sõime lõunat kuskil sojatoitude söögikohas tee ääres ja tellisime Andresega mõlemad Indoneesia kohalikku nuudlirooga Mie Gorengi- nuudlid kana ja juurviljadega. Toit oli serveeritud üsna väikesel taldrikul ja me ei märganud kumbki, et taldrikul peitsid ennast herneste, kurkide ja porgandite vahele ka pisikesed rohelised tšillikaunad.
Hammustasime tšillit Andresega samaaegselt. Ainult selle vahega, et kui ma seda hammustasin ja mäluda proovisin, sai Andres minu näoilme järgi aru, et midagi on valesti ning sülitas oma portsjoni välja. Mina rumaluke juhindudes nõuandest, et toitu tuleb korralikult mäluda, purustasin oma hammastega kauna ikka mitmeid kordi. Siis sain alles aru, et kurk ja hernes maitseb täna kuidagi liiga mõrult ja teravalt.
Suus läks põrgu lahti. Kõigepealt proovisin oksendada. Kuna asjaga oli päris kiire, siis ei suutnud mingist lauaetiketist kinni pidada ja ei jõudnud oma lõunasöögikaaslaste ees (õnneks sõime välikohvikus) söögilaua kõrvale oksendamise pärast vabandada.
Pisarad voolasid üle mu näo ja suus tulitas..see tulitamine progresseerus ja jõudis juba mu ninasse, silmadesse. Piltlikult võiks öelda, et mu kõrvadest tuli kuuma auru välja.
Pärast seda proovisin mandariine peale süüa. Hea, et koortega nahka ei pistnud, sest nii kiire oli.
Suus oli tuline.
Mahlased mandariinid ei võtnud väikese tšilli maitset siiski suust ära. Jätkasin hävitamist ja sõin kõike, mis ette jäi ja mis vähegi turvaline välja nägi.
Kaaslaste söökide maitsestamata tomatite ja kurkide lõigud.
Suhkrutükid.
Vesi.
Tee.
Veelkord mandariinid.
Veelkord suhkrutükid.
Kuni ühel hetkel hakkasin ma jälle toidu maitset tundma ja sain oma toiduga jätkata. Samal ajal istus sama laua taga kuum indoneeslanna, kes ütles, et ta sööb selliseid tšillisid vabalt, silma pilgutamata.
Ta demonstreeris meile roheliste tšillikaunade söömist ja ükski näolihas ei tõmmelnud tema näos, silmad ei hakanud pisaravedelikku eraldama. Tema sõnul polnud tegemist üldsegi väga tšillise tšilliga.
Kuid minu jaoks oli see minu elu kõige teravam kogemus.
Kommentaarid
Postita kommentaar