Eelmisele kirjutisele tahaks lisada ka omapoolsed täiendused. Andres keskendus selles eelkõige ühele seigale, aga sellel päeval juhtus meiega ka teine samalaadne seik. Pärast seda, kui olime oma auhinnad hotellist kätte saanud ja jõudsime vaid mõned kümned meetrid oma hotelli suunas jalutada, kui meie poole pöördus järjekordne vautšehi-mehike. Seekord Ida-Timorist pärit tumedanahaline väike promomees nimega Andi. Oh no jälle, oli minu reaktsioon. Hakkasin laginal naerma ja ei suutnud kogu tema presentatsiooni jooksul oma haiget lõppematut naeru pidama saada..Mees arvas, et olen tõenäoliselt mõne aine mõjuvõimu all.
Aga jutt nagu eelmiselgi mehel. Et mina võitsin t-särgid öösärgi suuruses ja mu kullakallis õnnekäega kaasa peaauhinna, milleks võib olla sellel puhul misiganes. Naersime Andresega kõvasti ja valjusti ning otsustasime teha näo, et ei tea asjast midagi.
Siinkohal tahaksin öelda, et pole aus, et iga kord on see "õnnekäsi" mehelik ja karvane. Täielik diskrimineerimine. Mõnikord võiksid tänavapromojad, kes nagu nii tasuta nänni jagavad ja teavad, mis piletis mis auhind on, ka naisele loosiõnne naeratamise rahuldust pakkuda. Aga noh, psühholoogilised nipid, mis siin ikka muud.
Peale selle on märkimisväärseks ka see, et Kuta kandis on päris palju seljakotirändureid, kes kahjuks ei kvalifitseeru millegi pärast nende lukshotellide potentsiaalsete klientide hulka (ei tea küll miks?)..ja kelle juurde promomehed vabatahtlikult ei tule. Meil vedas vaid sellepärast, et olime just kõik oma vanad kaltsud-närtsud riided minema visanud ja asendanud uute ning parematega. Ja teatud asjaolude sunnil pidime ööbima päris kallis hotellis (meie käest küsiti, mis hotellis peatume, veendumaks, et me ikka kvalifitseerume). Seljakotte ka seljas polnud.
Suutsime mehikesed (ise aimamata ja teadmata) ära petta ja nüüd peaks siis ennast kuidagi Indiasse orgunnima (selle kahenädalase majutuse väärtuseks olevat miskit üle 2000 dollari).
Kommentaarid
Postita kommentaar