Otse põhisisu juurde

Head aega, Hanoi!


Meie kolmenädalane Vietnami reis hakkab täna otsakorrale jõudma. Juba paari tunni pärast läheme Hanoi lennujaama, kust lendame Saigoni. Hanoist Saigoni lendame uhiuue lennukompaniiga, mis tegi oma esimesed lennud alles paar päeva tagasi.
Hea õnne korral põrutame juba täna õhtul edasi naaberriigi Kambodža pealinna.

Kolm nädalat on olnud vaevu-vaevu piisavad, et tutvuda Vietnami põhikohtadega (märgitud kaardil). 
Vietnami pindala on Euroopa mastaapides võrreldav Prantsusmaa pindalaga ja rahvaarvult on tegemist Saksamaast suurema riigiga. Et mõelge ise. Saigonist Hanoisse on umbes 1600 km. Suur riik, mis sest, et see Eestist Aasia suurriikide kõrval kääbusena paistab. 

Tegelikult on seoses Vietnamiga veel palju mõtteid ja elamusi vahendada, aga kirjutame kõigest lähemalt juba siis, kui saame aega maha võtta ning rahulikult laua taha istuda.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Lääne-Austraalia: roosajärv, soolajärv ja mageveejärv

Odav punane pakivein hakkab ruttu pähe. Oleme veel selles vallas algajad. Ma katsun selle pähehakkamisest kiiremini kirjutada. Oleme kuskil Kalbarri lähistel rantšos, kus peetakse 47 hobust. Tegime just õhtusööki: praekartulit ja liha, kurgi-tomati salatit selle kõrvale. Maksime oma ööbimise eest 10 Austraalia dollarit (per person) ja saame selle eest rantšos autot parkida, ihu pesta ja toitu valmistada ning seda külmikus hoida. Magamisteenust selle hinna sees ei ole, aga me oleme sellega arvestanud ning kasutame selleks oma Ford Falconit. Pole häda midagi, noored inimesed! Rantšo perenaine käis ja muretses meie pärast, et me ikka auto akna ülevalt veidike lahti jätaksime, sest nemad vastutavad meie elude eest. Tänase päeva jooksul nägime ennenägematuid ja kirjeldamatuid vaateid, kolm emu jooksid üle tee, üks känguru kükitas tee servas, nägime oma silmaga roosat järve (pildilt pole hästi näha, aga see oli sama värvi nagu Viktoria varbaküünedki) ja soolajärve (päris soolane oli!)...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...