Otse põhisisu juurde

Vietnami plaanipärasest teede ehitamisest

See, kuidas Vietnamis teid ehitatakse, on üks suur mõistatus. Kes küll otsustab, kuhu ja milline tee ehitada?

Enamik Saigonist edela poole viivast "kiirteest" on läbitav teosammul. 248 kilomeetri pikkuse lõigu läbimiseks kulub bussil 7-8 tundi. Tuhanded motorollerid ja suitsevad vanad veoautod, enamik Vene ja Hiina toodang, blokeerivad regulaarselt bussi tee.  Tee on kohati nii kitsas, et kaks vastassuunas sõitvat veoautot vaevu üksteisest mööda mahuvad. Karjuv vajadus oleks neljarealise tee järele. Aga mida pole seda pole.

Meile suureks üllatuseks avastasime, et keegi poliitbüroost või plaanimajanduse komiteest või kuidas iganes neid riiklikke institutsioone siin nimetatakse, otsustas neljarealise tee hoopis Phu Quoci saarele ehitada. Saareke on umbes poole väiksem Hiiumaast ja geograafiliselt täielik ääremaa. Muidugi on tore ja regionaalpoliitiliselt vägagi otstarbekas, et ka äärealad korraliku infrastruktuuri saaksid, aga neljarealine kiirtee on ikka pisut liig.

Tee ehitus käib saare pealinnast Duong Dongist põhja poole praktiliselt asustamata maale suunduval lõigul. Kui nüüd võrrelda vajadust sellise tee järele väikesaarel või riigi suurima linna ja tähtsaima riisi kasvatamise piirkonna vahel, siis tekib paratamatult kujutelm Nõukogude Liidu aegsest asjaajamisest.

Ilmselt nägi plaan ette, et tuleb ehitada kiirtee, aga kuhu pole oluline. Olen kuulnud legendi, et nõuka ajal aeti Saaremaa ja Sahhalin segamini ja nii sattus Kaug-Itta plaanitud raudtee kogemata Saaremaale.  Nali või mitte, Vietnamis hakkab taolisi projekte ikka ja jälle silma.

Sildade remontimisega siin tõenäoliselt ei tegeleta ja uus ehitatakse pärast vana kokku kukkumist. Enamik sildadest Mekongi deltas on halvas seisukorras. Kui buss neid hooga ületab, peaksid reisijad kiivrid pähe panema, et mitte pead vastu bussi lage puruks lüüa.

Infoks, 2007. aastal kukkus Mekongi deltas asuv Can Tho sild kokku tappes 52 ja vigastades 140 inimest.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr