Ta juba magab rasket tööinimese und, mesimaguse une vahepeal nurrutab üle terve toa, mingisuguse mütoloogilise looma kombel.
Ei, ta ei norska!
Nurrutab. Nii magusalt, et kutsub mindki voodisse.
Aga mitte nii nagu kass.
Ta nurrutab.
Teeb mingisugust lõvi möiratuse ja kassi nurrumise vahepealset häält.
Argielust. Ei osanud arvata, et 8 tundi võib nii pikaks ja väljakannatamatuks ajaks osutuda. Suutsime ju vahepeal kolm nädalat kuulmata-nägemata-katsumata olla.
Helistame 55 korda päevas ja smsime järjepidevalt.
Mis mõttes nagu?
Oma elu ei ole vä? Kus on sõbrad ja lähedased?
Nagu nende lahusoldud töötundide jooksul midagi uut ja informatiivset oleks juhtunud?
Vahel on küll tunne, et meie väikeses maailmas pole teistele ruumi.
Aga hea on tõdeda, et aastad pole seda kõditav-kipitavat tunnet vähemaks- nõrgemaks muutnud.
Sajaga armastan.
Ta on ikka nii nunnu.
Kui töölt tuleb, on nii näljane, et võib ennast surnuks süüa. Nii palju, kui palju ette annad, sööb kõik ära. Mis sest, et pärast kõht valus ja kolme päeva söök otsas.
Mingi imelik naiselik hala tuli nüüd kokku, aga mis siis sellest. Vahepeal peab seda ka tulema. Hala peab välja pääsema.
Varsti kirjutame pikemalt ja laiemalt ka Melbournest ning siinsest elust-olust.
Mõnus aeg on see kevad, kui kõik õitseb ning lõhnab ning inimesed armuvad.
Me praegu naudime Melbourne kevadet ning ei suuda ennast Eesti sügisesse ette kujutada.
Pargid on nii rohelised, õhk nii värske ja soe.
Kolame mööda värskeid ja rohelisi aasasid, luurame parkides, kus on nii mõnedki häbematud noored teineteist pargi murul leidnud.
Siin mõned pildid meie õhtusest veinijoomisest kohalike pargielukate possumitega.
Kommentaarid
Postita kommentaar