Otse põhisisu juurde

Pargipossumitega veini joomas

Ta juba magab rasket tööinimese und, mesimaguse une vahepeal nurrutab üle terve toa,  mingisuguse mütoloogilise looma kombel. 
Ei, ta ei norska!
Nurrutab. Nii magusalt, et kutsub mindki voodisse. 
Aga mitte nii nagu kass.
Ta nurrutab. 
Teeb mingisugust lõvi möiratuse ja kassi nurrumise vahepealset häält. 

Argielust. Ei osanud arvata, et 8 tundi võib nii pikaks ja väljakannatamatuks ajaks osutuda. Suutsime ju vahepeal kolm nädalat kuulmata-nägemata-katsumata olla.
Helistame 55 korda päevas ja smsime järjepidevalt. 
Mis mõttes nagu? 
Oma elu ei ole vä? Kus on sõbrad ja lähedased? 
Nagu nende lahusoldud töötundide jooksul midagi uut ja informatiivset oleks juhtunud?

Vahel on küll tunne, et meie väikeses maailmas pole teistele ruumi. 
Aga hea on tõdeda, et aastad pole seda kõditav-kipitavat tunnet vähemaks- nõrgemaks muutnud. 
Sajaga armastan.

Ta on ikka nii nunnu. 
Kui töölt tuleb, on nii näljane, et võib ennast surnuks süüa. Nii palju, kui palju ette annad, sööb kõik ära. Mis sest, et pärast kõht valus ja kolme päeva söök otsas.

Mingi imelik naiselik hala tuli nüüd kokku, aga mis siis sellest. Vahepeal peab seda ka tulema. Hala peab välja pääsema. 

Varsti kirjutame pikemalt ja laiemalt ka Melbournest ning siinsest elust-olust. 

Mõnus aeg on see kevad, kui kõik õitseb ning lõhnab ning inimesed armuvad. 
Me praegu naudime Melbourne kevadet ning ei suuda ennast Eesti sügisesse ette kujutada.
Pargid on nii rohelised, õhk nii värske ja soe. 

Kolame mööda värskeid ja rohelisi aasasid, luurame parkides, kus on nii mõnedki häbematud noored teineteist pargi murul leidnud.

Siin mõned pildid meie õhtusest veinijoomisest kohalike pargielukate possumitega. 






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...