Eilse reedeni mul ei olnudki ühtegi väga reaalset ja tõelevastavat resümeed. Mul oli üks elulookirjeldus selle kohta, kuidas ma olen pool oma teadlikust elust hotellis töötanud, üks selle kohta, kuidas ma kõiksugustes alkoholi serveerivates kohtades olen töötanud ja kolmas oli midagi hooajatöö teemalist.
Olles kuulnud targemate ja kogenenud inimeste nõuandeid, arvasin oma resümeest täiesti välja kõrghariduse, mõningased erialased töökogemused jms.
Noh, et ülekvalifitseeritud ei paistaks. Ja et liiga kõrgelt ei lendaks.
Ütleme nüüd tagantjärgi targutades, et Melbournes on elementaarsetele lihttöödele tunduvalt suurem konkurents, kui natukenegi mingisuguseid kogemusi ja teadmisi eeldavale tööle.
Oma esimese töö sain pärast mõnepäevalist Melbournes resideerumist, aga see ei rahuldanud mu hinge sugugi. Ebaregulaarne, vähe tunde ja kahtlane boss. Siis tuli tuttavatelt teisigi pakkumisi. Mõned olid absurdsed.Üks töö oli näiteks koduabilise töö, kord päevas üks tund ja selleks pidi kaks tundi Melbournest välja sõitma. No mida iganes.
Ja siis selliseid töid tehes hakkab kummitama mõte (mida varem või hiljem mõtlevat inimest hakkab kummitama): kas see töö pakub mulle midagi? Kas ma õpin midagi juurde?Mis kogemuse ma saan?
No sittagi ei saa. Ühel õhtupoolikul otsustasime koostada minu reaalsetele andmetele tuginedes minu tõelise elulookirjelduse.
Mis erinevatesse firmadesse laiali saates osutus aga üsna populaarseks.
Telefonikõne poole tunni pärast saatmist:
Viktoria, kas sa kella neljaks intervjuule saad tulla? Võta siis palun oma sertifikaadid, pangaandmed, pensionikonto ja muud vajalikud asjad ka korraga kaasa.
Poole tunni pärast olin kohal, rääkisin endast, vastasin küsimustele, tegin arvutikasutamise ja ohutuse testi.
Sobisin. Sõlmisin lepingu. Esmaspäeval alustan.
Olen nüüd nädal aega töötanud ühes Melbourne suurimas erahaiglas lao ekspediitorina-tegelen kiirsaadetiste menetlemiste ja varustajatega suhtlemisega.
Eriala on minu jaoks täiesti uus, ma olen ikka täielik algaja kõiges selles.
Küsisin ikka veel tööandja käest, et miks just mina?
Pole töökogemusest selles vallas, olen viisaga väljamaalane.
Aga tema ikka kipub vastama, et minu eriala inimesed on väga kohanemis-ja õppimisvõimelised. Arvab, et minusse tasub energiat ja raha investeerida.
Olles kuulnud targemate ja kogenenud inimeste nõuandeid, arvasin oma resümeest täiesti välja kõrghariduse, mõningased erialased töökogemused jms.
Noh, et ülekvalifitseeritud ei paistaks. Ja et liiga kõrgelt ei lendaks.
Ütleme nüüd tagantjärgi targutades, et Melbournes on elementaarsetele lihttöödele tunduvalt suurem konkurents, kui natukenegi mingisuguseid kogemusi ja teadmisi eeldavale tööle.
Oma esimese töö sain pärast mõnepäevalist Melbournes resideerumist, aga see ei rahuldanud mu hinge sugugi. Ebaregulaarne, vähe tunde ja kahtlane boss. Siis tuli tuttavatelt teisigi pakkumisi. Mõned olid absurdsed.Üks töö oli näiteks koduabilise töö, kord päevas üks tund ja selleks pidi kaks tundi Melbournest välja sõitma. No mida iganes.
Ja siis selliseid töid tehes hakkab kummitama mõte (mida varem või hiljem mõtlevat inimest hakkab kummitama): kas see töö pakub mulle midagi? Kas ma õpin midagi juurde?Mis kogemuse ma saan?
No sittagi ei saa. Ühel õhtupoolikul otsustasime koostada minu reaalsetele andmetele tuginedes minu tõelise elulookirjelduse.
Mis erinevatesse firmadesse laiali saates osutus aga üsna populaarseks.
Telefonikõne poole tunni pärast saatmist:
Viktoria, kas sa kella neljaks intervjuule saad tulla? Võta siis palun oma sertifikaadid, pangaandmed, pensionikonto ja muud vajalikud asjad ka korraga kaasa.
Poole tunni pärast olin kohal, rääkisin endast, vastasin küsimustele, tegin arvutikasutamise ja ohutuse testi.
Sobisin. Sõlmisin lepingu. Esmaspäeval alustan.
Olen nüüd nädal aega töötanud ühes Melbourne suurimas erahaiglas lao ekspediitorina-tegelen kiirsaadetiste menetlemiste ja varustajatega suhtlemisega.
Eriala on minu jaoks täiesti uus, ma olen ikka täielik algaja kõiges selles.
Küsisin ikka veel tööandja käest, et miks just mina?
Pole töökogemusest selles vallas, olen viisaga väljamaalane.
Aga tema ikka kipub vastama, et minu eriala inimesed on väga kohanemis-ja õppimisvõimelised. Arvab, et minusse tasub energiat ja raha investeerida.
Õnnitlen!
VastaKustutaMinugi poolt õnne, jõudu ja jaksu :)
VastaKustutaÕnnitlused vastu võetud :)
VastaKustutaoh, jube vinge!
VastaKustutaj6udu minugi poolt :)
Vinge! Õnne ka! Sellised asjad juhtuvadki täiesti ootamatult. Näiteks mina sain nädal tagasi telefonikõne, et kuule, kas sa täna saaksid juba tööintervjuule tulla. Ma ei saanud esimese hooga arugi, kust kohast mulle helistatakse. Noh igatahes, tööintervjuul hakati mulle praktiliselt kohe tulevaid tööülesandeid kirjeldama ja selle lõpuks olin saanud endale kevadeks Jyväskylä ülikooli juurest töökoha. IT-teaduskonnas. Näis, mis saama hakkab :)
VastaKustutaTerviseid teile!
Helin, see on ju väga hea uudis!
VastaKustutaKas sa hakkad seal IT-valdkonnaga tegelema, st milles su tööülesanded seisnema hakkavad?
Mul on väga hea meel su pärast, lilleõis :)
Edusoovid lähevad linnulennult Austraaliast Soomemaale!
IT-ga ma loodetavasti seal tegelema ei pea. Ikka kommunikatsioonialane töö. Neil on vist mainega natuke nõrgad lood. Esialgse info kohaselt teen seal mainealast uurimust ja mõtleme siis kambaga, kuidas IT-teaduskond endale rohkem tudengeid õppinma saaks meelitada. Saadan ka siit külmalt Soomemaalt teile tagurpidimaale palju-palju terviseid.
VastaKustutaMa olen väga pikaldane... asusin blogi siit alates lugema. Jõulude aeg jäi vahele, aga jah.... superheameel su pärast! Loodan, et õhtuks loen välja, et ka tänaseni meeldib :)
VastaKustutaHead asjad juhtuvad ikka heade inimestega! ;) Õnne töös ja..!