Otse põhisisu juurde

Balaclava: elamused Melbourne´i Vene poest

St Kilda kõrval asub selline linnaosake nagu Balaclava. Kuulsin kunagi, et kogu Melbourne´i slaavlaste elu käib selles rajoonis. Et suured diskod, slaavipärased peksaandmised-kaklused, Vene poed, söögikohad asuvad sealses ümbruskonnas. Vene maffia pidavat seal tegutsema ja kui elu elada tahad, sealjuures kirevat elu, siis koli Balaclavasse.

Kuigi meie kodust on see vaid mõned trammipeatused linna poolt edasi, polnud me eilseni sinna sattunud. Siis kuulsime jällegi Kaarlilt ja Marilynilt, et seal ühes Vene poes on musta leiba, tatart, kohukesi ja muud rariteetset kraami saadaval. Võtsime ennast kokku ja läksime Balaclavat avastama. Täpselt me siiski ei teadnud, kus see Vene pood asub ja palusime teejuhiseid Marilynilt. Marilyn oli lahke abistama ja ütles: "No seal on üks sild, mille peal on kalad ja merineitsid ja see pood asub sillast paremal. Sellel poel on üks suur aken ja uks, akna peal on leivad."

Niimoodi me selle poe ülesse leidsimegi. Tõepoolest, raudteesillal olid värvilised kalad ja merineitsid ja poel oli suur aken.

Astudes sellesse poodi, oleks justkui 30 aastat ajaloos rännanud. Pole selliseid poode ausalt öeldes veel Austraalias näinud. Need samad pruunikad põrandaplaadid, millest pool Vene riiki tehtud on, iidsed suured lahmakad külmkapid, kus kolm WC-paberi värvi vorsti ilutsemas, kunstlilled ja kogu see olustik- tundus nagu oleks kuskilt Pihkvast või Petserist terve pood Austraaliasse kolitud. 

Huvitav küll... vaatasime meie uudishimulikult poes ringi, samal ajal, kui tädi luuaga põrandat pühkis. Miks küll eelistatakse ikka veel sellist sisekujundust, kui maailmas on leiutatud/loodud tuhandeid uusi materjale, võimalusi?

Olgu, pood pole mingi arhitektuuriline vaatamisväärsus!Asusime ostlemise juurde. Väljakasvanud blondide juustega tädi sinise põllega tundus alguses kurjavõitu, võib olla ehk vaid sellepärast, et hoidis käes suurekaliibrilist nuga, millele ta eelmisele kliendile doktorivorsti lõikas..

Võtsime tatart, hapukapsaste jaoks odrakruupe, marineeritud kurke, Riia sprotte, musta leiba, kodusinki ja ei mökutanud seal poes üldse, sest Venemaa reisi kogemus näitas, et poemüüja on selline teenindajaliik, kes võib ajaviitmise ja otsustamatuse peale endast välja minna. Sinise põllega tädi osutus aga vägagi sõbralikuks ja küsis, kas ta saab meid veel millegagi aidata?

Tegime oma ostud ära ja läksime trammi peale, et koju tagasi sõita. Näksisime trammijaamas leiba ja mõtlesime, et must leib maitseb ka vorsti-juustuta üsna hästi. Seejuures Austraalia hallile-valgele leivale peab alati miskit peale panema.

Kodus tegime need neetud Riia sprotid ka lahti. Ma ei tea, kes neid muidu sööb, kes on nende ostjaskond ja miks neid üldse toodetakse? Andres lõhnas pärast sprotileiba nagu kalaraipeid söönud kass. Ma ei kujuta ette, mida ma peaksin tegema, et ükski austraallane julgeks/tahaks neid proovida? Mõned siin on öelnud, et neile on isegi heeringas vastumeelne.

Muideks, Balaclava on oma nime saanud Krimmi sõja lahingu järgi. Hiljem on sõna "balaclava" omandanud ka teise tähenduse, ülla-ülla, aga see tähendab "suusamaski", ka "pätimaski". Sellised seosed, eks? 

PS!Hakkan taaskord oma teist blogi aktiivsemalt kirjutama, sest seoses lähinädalate reisimistega on vaja ühtteist selgitada, põhjendada, vahendada. Ja emotsioone on juba palju. 

Kommentaarid

  1. Me ostsime ka Riia sprotte, kohalikud austraallased käisid külad ja pakkusime siis neile lahkelt musta leiba ja sprotte. Ma ei tea kuidas tegelt oli, aga vähemalt nad tegid näo, et maitses :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr