Etendus Melbourne´i Eesti majas

Laupäeval käisime (15.01) Melbourne´i Eesti majas "Meri ja Orav" vaatamas ja kui oled juba pikemalt Eestist eemal viibinud, siis eestlaslikult minimalistlikud ja üsna emotsioonivähesed dialoogid pakuvad päris palju naljavälist nalja. Kivinäod sellised.

Igatahes, Nuter ja Vaarik said oma tööga suurepäraselt hakkama ja 20-dollariline pilet tasus ennast igal juhul ära. Natuke imelik kui mitte öelda, et täitsa veider oli teatrietenduse autorite lavale tulemine- Kivirähk ja muud asjapulgad astusid sõnatult Eesti maja (mis oma olemuselt meenutab keskmist valla kultuurimaja) lavale, tegid sama sõnatult ja emotsioonitult kniksu, võtsid vastu neile kingitud bumerangid ja lahkusid. Kui ma õigesti aru sain ja mäletan, siis ei öeldud isegi tere. Tere võiks ju ikka öelda, kui nii kaugelt tuled! Leevendab pinget ja lahustab piinliku vaikusemomendi ära.

Eriti veel sellises intiimses keskkonnas, kuhu tuli kokku vaid poolsada pead. Ah, mis seal ikka. Eestis tänaval ei ütle sulle isegi tuttavad tere, miks siis peaks Kivirähk võhivõõraid tervitama?
Saame üle.

Pärast jälle loed kuskilt veebist, millest Kivirähk tegelikult mõtles/mõtleb/tundis/tunneb.

Hiljem trammiga koju sõites kohtasime jutukat 85-aastast Harryt, kellel oli oma ea kohta äärmiselt hea eesti keel, kõva käepigistus ja täiesti terved hambad! Küsisime tema käest mitmeid küsimusi, mis ennastki sügaval hingepõhjas vaevavad, tema jagas lahkelt elu jooksul kogutud tarkusi. Päris äge vana oli.

Küsisime, et kas ikka Eestisse pole tahtnud tagasi minna ja kuidas sealsetega ühendust peab? Ütles kindlameelselt, et Eestisse ei kisu, polegi kedagi seal enam järel. Need, kes veel alles on, nendega võimatu ühendust pidada. Kirjuta nagu musta auku.

Tema küll kirjutavat e-maile, aga Eestist ei kippu ega kõppu. Harry arvas, et tema tuttavatel käib tehnoloogia üle jõu, rahustasime teda, et isegi meie põlvkonna tehnoloogialähesed internetis töötavad sõbrad ei kirjuta.