Juba nädala algusest on Melbourne´is selline Darwini kliima olnud- tohutu niiskus ja kuumus üheskoos. Esmaspäeval ja teisipäeval jäi vihma tõttu meie trennitund ära ja täna otsustasime vihma kiuste oma 8kilomeetrise ringi ära teha.
Alguses tibutas veidike, poole peal vihmasadu hoogustus ja kui koju jõudsime..jäi vihm muidugi mõista järgi. Siinne praegune vihm on soe ja pehme, selline poolmagus (see võis mulle, kui januselisele trennilisele tunduda ka) ja tuleb otse alla, imepisikeste piisakedena.
Mulle meeldib vihmane ilm!
Kogu pargi alaline elanikkond tundis sellest vihmast tõelist rõõmu. Pingviinid seisid järve kaldal ja vaatasid kõrgustesse-kaugustesse väga sügavamõtteliste nägudega (ja meie mõtlesime, et kuidas pinkud sinna said), valged suured papagoid olid mutimullahunnikud kõnniteede äärde kuhjanud, võrreldes omavahel mullast saadud saake tegid nad harakatele omast kisa-häält (minu meelest võiksid papagoid küll veidi tasakaalukamad ja intelligentsemad linnud olla). Imelik toonekure ja papagoi vahepealne lind tegi vihmaga elluärkanud rohust endale järve kaldale pesa.
Ja kõige selle sagina ja elu juures, mis vihmases pargis käis, hüppasin mina rõõmsalt poriloikudes ringi. Andres kutsus küll korrale...
Hingeliselt ja füüsiliselt oli kuidagi väga vaba olla.
Tuli isegi korraks lapsepõlv meelde- vanasti tähendas soe vihmasadu lõbu, naeru ja poriloikudes möllamist. Nüüd peetakse tõenäoliselt poriloikudes ringihüppavat täiskasvanut ehk isegi veidi peast põrunuks?
Kadestan, oi kuidas kadestan seda tunnet... sest mäletan lapsepõlvest liigagi hästi, mis tähendab soojas vihmas joosta. Kruusateel, seni, kuni kampsik on niiskusest veninud põlvedeni... ja rohult langenud piiskadest märjaks saanud ketsid jalast võib võtta... et edasi paljajalu metsavahel joosta. Näedsa, ajasid keset südatalve sellise vihmasuve igatsuse peale :) aga see on väga-väga hea igatsus!
VastaKustutaJust ükspäev mõtlesin, et miks inimesed igatsevad kogu aeg seda, mida hetkel pole (nt mõtlesin ükspäev pilte vaadates möödunud kuumale suvele ja siis kevadisele vaatele siit kontoriaknast, kust paistab õunaaed)... ja siis sain aru, kui rumal see on. Väljas on meil supertalv - tõeliselt ägedad hanged, pea iga päev üllatav ilmamuutus, aga mis peamine - nina ja põsed on punased ja vaatamata virinatele, teeb see tuju heaks! Nii et... naudi seda sajaga, mis teil on!!
Ma tegin mõttes su teksti lugedes treki kaasa. Aitäh! ;)
Minu meelest ka, teil juba teist aastat järjest tõeline talv- selline nagu vanades Vene multikatest ja kaugest lapsepõlvest meeles. Hullake lumes ja suusatage, kelgutage, tuleb ka teilegi vihmane sügis ja roheline kevad, päikesepaisteline suvi. Praegu on kord talve käes- laske siis tal tegutseda :)
VastaKustuta