Pärast tööd, nagu neljapäeviti ikka kombeks, läksin rutiinsele juveelipoe külastusele. Vaatasin ühte ja teist, kolmandatki, valisin kolm kõige enam meeldinud sädelevat eset välja. Meesteenindaja oli äärmiselt, võiks isegi öelda kahtlustäratavalt lahke, muudkui kiitis minu valikut.
Ma siis tahtsin objektiivset hinnangut ja nõuannet. Palusin natuke otsustusaega ja helistasin Andresele, kirjeldasin mis ma kirjeldasin (kui palju on üldse juveelitoodet võimalik kirjeldada?), et ta aimu saaks, millega tegu, aga eks ta ikka aitas suht suvalt otsust langetada (vähemalt valdab ta huvi väljanäitamise kunsti suurepäraselt!).
Jutu point pole muidugi, et "sädelev ese" oleks osutunud ebasobivaks või Andrese nõuanne oleks vale olnud vms, asi oli hoopis selles, et sel ajal, kui ma leti ääres Andresele valjult eesti keeles seletasin, mida ma just osta kavatsen ja missuguste raskete valikute ees seisan, vaatas lahke teenindaja mind nii nagu ei tea keda. Igatahes, kui jutu lõpetasin, siis küsis ta kohe, et mis keeles ma rääkisin?
Kuigi ma olen täna terve päev väga veidras naljatujus olnud, oleks võinud ju talle mingi jumal-teab-mis-keele välja mõelda naljaviluks, aga ütlesin ikka, et eesti keeles.
Kuidas aga reageeris selle peale Melbourne´i kesklinna juveevlipoe töötaja?
Issand, palju teid siin on? Te olete tänase päeva jooksul juba neljas eestlasest klient.
Eestlased ostavad juveele.
Vähemalt pole keegi siin juveelipoe röövimistega silma paistnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar