Otse põhisisu juurde

Manila, Santa Cruz

Oleme praegu uhkes Manila hotellis, mis kutsub ennast küll siinse ümbruskonna ainsaks viietärnikaks, aga reaalsuses küündib vaid heal juhul kolmeni.

See pole tegelikult üldse põhiline. Põhiline on see, kui me Manilas kell 19.15 maandusime, tehti meie saabumise puhul niisugune ilutulestik, missugust pole meie silmad varem kuskil näinud (tegelikult toimub Manilas Philippine International Pyromusical Competition 2011 ja meie saabumise ajal näitasid oma ilutulestikku Jaapan ning Kanada). 

Muidu magamisase asub tõelises oaasis keset seda Santa Cruzi segadust, mustust, vaesust. Vaatad aknast välja näed basseini ääres peesitavaid rikkaid Aasia turiste eraldatud paksu betoonmüüriga karmist reaalsusest, lõhnadest ja helidest ning kõigest muust "ebameeldivast".  

Saabusime Manilasse hilja ja homme varakult on juba edasilend Singapuri, seetõttu ei jõua selle kandiga väga tutvust teha. Üritasime Andresega ümbruskonnas veidi ringi jalutada, aga hoonete katustelt ja akendest tilkus kõiksuguseid venivaid vedelikke pähe, tänavavalgustus polnud ka kõige eredam, teekate selles linnaosas on auklik ja kohati isegi täitsa puudulik (sain esimese saja meetriga põlvini poriseks ja solgiseks, nii et jalgu tuli keevas vees leotada).

Aasia suurlinnade hiinalinnad on oma olemuselt väga sarnased, ühtki põhjapanevat järeldust linna kohta ainult selles olles muidugi ei maksa teha. Aga seda võin küll öelda,et väga eriliselt need hiinlaste asulad mulle ei sümpatiseeri. 

Üldse hiinlaste integreerumine on paljudes riikides (kus neid on arvestatav vähemus) üsna läbikukkunud ettevõtmine. Miks ma ei võiks Manila (mis on Filipiinide pealinn) suvalise linnaosa hotellis tellida-süüa-tarbida ka Filipiini toitu?

Ei, ei ja veelkord ei. Me oleme hiinalinnas, me pärineme Hiinast ja me pakume ainult nälginud kananaha nuudlisuppi suure loomapeedilehega ja tükeldamata inveriga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...