Füsioloogiline kell käib täiega Melbourne ajatsooni järgi, haigutame võidu siin, kuigi Manilas veel õhtu poisikene. Läksime veidi rummi maitsemisega hoogu ning praeguseks 0,7 liitrist alles vaid üksikud tilgad. Homme söön seda haput kalasuppi hommikusöögiks, ausõna!
Päev oli erakordne, värviline ja meeldejääv. Selles suhtes ei pea elu raiskamise piinadega voodisse minema. Paadiretke käigus sattusime rahvusvahelisse seltskonda, kus me tegelikult ennast viimasel ajal kõige mugavalt tunneme. Hea ja lõbusa seltskonna retseptiks on: võta üks ehe sakslane, prantsusekeelne kanadalane, ebatüüpiline ameeriklane, lokkis belglane ja kaks rahuldamatu suhtlemisvajadusega eestlast, lisa neile paras kogus nilbet filipiinot ja tulemusega võib päris rahule jääda.
Muidu, Palawani underground river on päris huvitav elamus, maa-alune jõgi ikkagi ja täitsa pime on ikka valguseta, peaks mainima. Nägime maa-aluse jõe karstikoobastes Sharon Stone´i, peenisega seent, kahte musta tantsivat kassi, tervet piiblilugu, Titanicu vööri, ratsut, hiiglaslikku maisi, küüslauku, kakaouba. Kõike võis näha, lase vaid oma fantaasial lennata!
Tundub, et need inimesed, kes kõik need koopa moodustised avastanud ja nimetanud, on rohkelt mingeid aineid sisse hinganud, sest isegi mul (üsna elava fantaasiaga inimesel) läks tükk aega aega, et stalaktiitidest moodustunud paljas Sharon Stone endale ette kujutada.
Ja näpunäiteid tulevastele reisijatele, et kui vaatad lakke, siis ütle wow asemel mmm, sest vastasel juhul satub su suhu Holy Shit (täpsemalt Holy Bat Shit) Holy Wateri asemel.
Kommentaarid
Postita kommentaar