Mingi hullem analoogkellade fänn ma pole, need kukuvad ja löövad kellad on mind pigem alati häirinud, aga meie magamistoas on väike lillakas kell, mis tiksub. Kuidagi veider oli esimestel öödel igat sekundit kuulda, eriti veel ajastul, kui kella ei kuulda, orienteerumiseks kasutatakse multifunktsionaalseid mobiile, aega ei tajuta ja kui on kogu aeg kiire. Ühtäkki kuuled igat elatud ja sisse hingatud sekundit. Nagu elupulss. Kuidagi jube rahulikuks teeb. Meeldib väga see magamistoa aja hüpnotiseeriv kulgemine.
Eile oli tööintervjuu. Muuseas, muude küsimuste hulgas küsiti minu käest, kas ma olen eraeluliselt õnnelik inimene? Pidavat olema paras karistus nii tööandjatele, kui ka kolleegidele töötada koos inimesega, kellel pole oma eraelu või on ta selles kuidagi ebaõnnestunud.
Igaõhtuseks meelelahutuseks on vana-hea Bondi klassika. Dr. No (1962) ja From Russia with Love (1963) on praegused lemmikud, Goldfinger (1964) ja Thunderball (1965) kalduvad juba liigsesse fantaasiasse. Aga vaatame, mis järgmised filmid toovad. Mitmed raamatud vajavad lugemist, retseptid proovimist, tunded avaldamist, kirjad kirjutamist ja asjad korraldamist.
Kommentaarid
Postita kommentaar