Otse põhisisu juurde

Ärkame enne päikest

Ma kunagi ammu arvasin, et ma ei ole "hommiku inimene" ja ausalt öeldes oli hullult raske ülesse tõusta. Kunagi. Nüüd olen 15 minutit enne äratust alati üleval ja kui saaks, siis ärkaks veel varem (kell 5 näiteks), sest siis tunned kohe, et päev on nii pikk ja jõuab kõik toimetused ära teha. 

Vabadel päevadel suudame maksimaalselt kella 9-ni magada. Kui reisil olime, ärkasime iga päev tund aega enne päikesetõusu, et kõik hügieenilised protseduurid ära teha ja valget aega maksimaalselt muudel eesmärkidel kasutada. 

Neid ilusaid hommikuid, kui " kõik veel magavad" ja on vaikne, on nüüdseks juba omajagu olnud. Üks hommik Lõuna-Austraalia osariigis Murray jõe ääres oli aga unustamatult ilus. Victoria osariigist olime ostnud endale karbikese elavaid usse ja nii nad olid meie külmkapis juba pea 10 päeva elanud koos juustu ja muude toiduainetega. Siis leidsime ööbimispaiga jõe ääres, kuhu Andres kohe õnge sisse viskas. Väljas oli päris jahe ja ma hakkasin WC-sse minema, et hommikusöögi nõud ära pesta, Andres seisis seal uduse jõe ääres õng ja aurav kohvitass käes. Esimesed päikesekiired juba horisondi tagant välja piilumas. Jätsin nõud sinnapaika ja võtsin fotoaparaadi: 



  


 

Kommentaarid

  1. Nii ilus.

    Kadri T.

    VastaKustuta
  2. Võrratu, lihtsalt super! Hea, et fotokas sul käepärast oli!

    Hommikud on ka minu arvates päeva kõige ilusam osa, siin Eestis augustis eriti. Ja õhtud ka! Täna just rääkisin kolleegile, et nii hea, et esmaspäeval algab august... Kastepiiskades ämblikuvõrgud, kadakased loopealsed, õunalõhnalised aiad jne... ja soojad, pimedad augustiõhtud langevate tähtedega... Tahaks juba maale :)

    VastaKustuta
  3. Fotokas on meil juba viimased aasta aega lapse eest olnud :) Tänu sellele tassimise viitsimisele oleme nii mõnedki head kaadrid saanud. Järgmisest aastast peaks aparaati muidugi uuendama ja edasiminekuks miskit paremat ostma, aga praegu kärab küll. Ja selle hommiku piltide vaatamine tekitab siiamaani külmavärinaid. Nii ilus oli!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...