Otse põhisisu juurde

Heaoluühiskonna perverssus: mobility scooter

Südamelt ära, kuna järgmisest nädalast pole enam aega!

Väga heas ühiskonnas ehk heaoluühiskonnas on palju omapäraseid perverssusi, millega võiks/tuleks võidelda. 

Näiteks see: kui su tagumik on 18aastaselt nii suur, et ei mahu ühtegi transpordivahendisse peale eritellimusel tehtud ekskavaatorisse ära, siis mootoriga abikäru või ratastool (ma ei teagi täpselt kuidas seda riistapuud eesti keeles nimetatakse, inglise keeles on mobility scooter) , võiks sellistele inimestele arstide poolt mitte näidustatud, vaid ikka vastunäidustatud olla. 

Austraalias saab selle mootorkäru igaüks ja seda üsna lihtsalt: lähed arsti juurde ja ütled, et jalgade kasutamine valmistab kohutavat põrgulikku ebamugavust ja et kõndida on raske. Eriti veel kõrvaltänavas asuvasse poodi. Olen näinud küll ja küll noori naisi-mehi, endal jalad ja käed otsas, aga sõidavad mootoriga invaliidikäruga poe ette, pargivad liikuri invakohale ja kalpsavad poodi. Või koduperenaised, kes ei viitsi lastega jalgu kasutades jalutada, vaid kärutavad mööda parki? Ning siis süüdistavad oma ülekaalus geneetikat ja keskkonda.

Mis mõttes nagu? Täiesti haiged, te liigute ju nagunii minimaalselt. 
Ja sellised abivahendid pigem soodustavad inimeste hädasid, kui aitavad "paranemisele" kaasa. Ma ükskord vaidlesin oma töökaaslasega, kes just endale mobility scooteri muretses, et mida põrgut ja miks sulle, täiesti terve inimene, seda vaja? Ta arvas, et see on äge ja mugav, ei väsita ja on praktiline, kui kiiresti poest piima vaja näiteks tuua või midagi. 

Nad ei saanud minu argumentidest aru ja mina ei suuda mõista, miks see abivahend tervele ja noorele inimesele vajalik peaks olema. Täiega absurdne.



Eesti invaliidid võivad sellistest liikuritest vaid unistada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Tai puuviljade valikust: rambutanid, mangustanid ja muud pudulojused

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade ...

Tutvumine maailma suurimate roomajatega

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata mer...