Otse põhisisu juurde

Mandurah

Päike siras ja väljas oli 20 plusskraadi, kihutasime ratastega lähimasse raudteejaama ja otsustasime lähedalt mööduva raudteeliini lõpp-punkti sõita. Tänu sõbralikule jaamatöötajale saime teada, et juba kaks ehk mina ja Andres on "family" ning saame 9dollarise sooduspileti, mis kehtib kõikides tsoonides terve päev (jääme Perthi ühistranspordisüsteemi mõistes ikka veel perekonnaks ka siis, kui lisame reisiseltskonda kaks allameetrimehikest).

Kuri laps "Stop" märgiga käsib reisijatel emadele-lastele reserveeritud istmeid vabastama
Sõitsime Mandurahisse, mis asub Perthi kesklinnast 72 km kaugusel, rong sõidab sinna 48 minutit. Suurest erutusest Mandurahisse jõudmisest oleksin vastu posti sõitnud, aga õnneks suutsin tasakaalu säilitada ja viimasel hetkel kokkupõrkest hoiduda. 

Mandurahis elab 85 000 inimest ja linn kuulub Lääne-Austraalia suurimate linnade hulka, tegelikkuses on Mandurahi näol tegemist Perthi metropolitani piirkonnaga. Linn on täis kinnisvaraarendusi ja uusi ehitusprojekte, märkimisväärseks projektiks võiks nimetada Mandurahi kesklinna kanaleid, mis on omavahel ühenduses. Hea infrastruktuur ja rohked veeteed võimaldavad igal korralikul linnakodanikul parkida oma jahti, kaatrit või muud veesõidukit otse maja ette. Kanaliäärsete korterite hinnad selles linnaosas hakkavad alates 795 000 Austraalia dollarist. 

Mandurahi kesklinn 

Mandurahi kesklinna tühjana näivad kanalid- ruumi veel on!
Partidel on alati eesõigus.

Pühapäevasel päeval oli linn täis piknikke pidavaid peresid ja hullavaid lemmikloomasid, professionaalseid ja amatöörmuusikuid. Õhus oli kõiksuguseid lõhnasid-emotsioone ning seda väga erinevatele maitsetele. Kuna Mandurahis on suurepärane jalgrattateede võrk, siis otsustasime linnale tiir peale teha ja sättisime oma plaanid nii, et õhtuks India ookeani äärde jõuaks ja uinuvale päikesele lehva-lehva teha saaks. Meil on praegu täiskohaga talv, mis tähendab seda, et kui päike looja läheb võib väljas olla vaid 6-9 plusskraadi ja nii jahedat ilma pole juba pea kaks aastat oma nahal tundnud. 

 India ookeani loojuv päike

Wetlands ja lindude kaitseala keset linna


Kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on väga mõnusa ja elamisväärse Perthi eeslinnaga, aga selle suureks miinuseks on kaugus Perthist. Mõtle vaid, kui peaksid Mandurahist iga päev Perthi tööle käima, 140 km iga päev maha sõita pole kuigi mugav, kuigi rongiliiklus on suurepärane-rongid kiired ning kaasaegsed.  
                                                                  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr