Esimest korda. Konflikt aborigeeniga Perthi kesklinnas.

Mõnedel päevadel lihtsalt juhtub rohkem, kui teistel. Ei tea, kas see on seotud päikselise aktiivsuse või tõusude-mõõnadega, kuuseisuga...Igatahes, kui juba varahommikul ennast kuskile ära lööd, midagi puruks kukub või käes ära laguneb, kindel märk, et püsi kodus ja ära koduski hoogsalt askelda. 

Ma olen muidu selle teooria pooldaja ja katsun seda erinevates sündmustes kasutada, et ära üldista vaid ühe näite/kogemuse puhul, ära lase üldtuntud stereotüüpidel ennast mõjutada, tegevust, käitumist ja mõtlemist piirata, suunata. Proovi olla eelarvamustevaba ja suhtuda kõikidesse võrdselt (no kasvõi enamvähem). 

Esmaspäeval kui ma jalutasin (täiesti eelarvamuste- ja hirmuvabalt) Perthi kesklinnas punktist A punkti B, ründas mind minust veidi eespool kõndiv näomaalinguga naisterahvas, kes oli selgelt aborigeenset päritolu. Ma pole kunagi arvanud, et nad oleksid millegi poolest meist (valgetest) kehvemad, teistsugusemad, arenguprobleemidega. Esimest korda, kui ma nende ajaloost lugesin ja mõtteviisist veidi aru saama hakkasin, haaras see mind niivõrd kaasa, et oleksin ise tahtnud sellise huvitava maailmatõlgendusega rahva seast pärineda.

Enne kui me Perthi kolisime, olime kuulnud noortelt rumalavõitu eestlastelt humoorikaid müüte selle kohta, kuidas Perth on mõttetu kaevanduslinn ja kuidas siin normaalseid inimesi ei elagi, ainult väga kurjad aborigeenid. Naersime Andresega selle peale tükk aega, sellist rumalat juttu polnud ammu kuulnud. 1,5 miljonit inimest ja et siis ainult mõttetud rumalad kaevurid ja kurjad abod?

Selle aja jooksul, kui me siin elanud oleme (alates mai 2011) pole meil ühtegi intsidenti olnud. Perthi elanikkond ei erine sisuliselt millegi poolest Melbourne, Sydney omast. Inimesed on samasugused- sõbralikud, abivalmid ja viisakad, lisaks kaevandusega seotud inimestele elab siin kõikvõimalike teiste eriaalade esindajaid. Aborigeene on ka, aga kurjasid ja vägivaldseid ei olnud siiani kohanud.

Kui mingis imelikus seisundis olev aborigeeninaine mind sõiduteele lükkas, olin täiesti sõnatu, kriisiplaani selleks olukorraks ka ei olnud ja ma ei osanud selle peale midagi teha. Mis ma sulle teinud olen, küsisin ma naiivselt oma ründajalt, kuigi dialoogi sellises konditsioonis inimesega pole nagunii võimalik pidada. 

Õnneks ühtegi autot ei tulnud, suutsin püsti tõusta ja oma kollase kleidi tolmust puhtaks raputada, ja siis tuli teine rünnak. Ta tuli minu juurde, vaatas õudusttekitava kirjeldamatu vihaga mulle silma ja lõi mind jalaga vastu minu jalgu. Ma eriti palju ei kobisenud, ju siis olin ära teeninud? 

Kõikide nende Austraaliasse sisserännanud inimeste tegude ja pahanduste eest, mida pärismaalaste suhtes on toime pandud, aastakümnete pärismaalaste diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise eest, represseerimise, väljasöömise, väljasuremise, kõige selle eest sain mina kesklinna tänavanurgal pärismaalase käest sugeda? 

Vaene inimene, mis viha ja kurjusega peab ta enda sees toime tulema. Aga no ikka paras idikas ka, ei suuda oma emotsioonidega toime tulla, kuradi haige moor. Tõesti arvab, et minu ründamine lahendab midagi? Muudab? Parandab?

Üritasin oma trajektoori muuta ja aborigeeninaisest veidi maha jääda, eemale minna, aga olin tädile ikka kuidagi täiesti ette jäänud ja ta päevaplaan tundus üsna paindlik olevat, sest veel tükk aega ta jälitas mind, üritas lüüa, näpistada, lükata, tõugata, loopis erinevate asjadega, mis tänaval kättesaadavad olid. Kes oleks arvanud, et ma kunagi sellise tähelepanu osaliseks saan.

Ehh, no, mis siis ikka. Hea elukogemus. Võtan teadmiseks. Teeb ettevaatlikuks.

Sellegipoolest arvan, et seda ei juhtu siin maal väga tihti. Ja kui juhtub, siis peaks helistama politseisse mitte oma mehele! Mees võib küll superman olla, aga kindlam oleks sellised juhtumid korravalvurite hoolde jätta :) 

Ma ei saanud õnneks tõsiselt haiget, lihtsalt pole kunagi isegi karta osanud, et mind kell 16 päeval kesklinnas keegi ründab ja füüsiliselt ahistab. Väike šokk.