Kuna täna on 1.aprill (alustasin kirjutamist peaaegu kuu aega tagasi!!), siis paljud kindlasti arvavad, et järgnev jutustus meie katastroofilisest päevast võiks kuuluda musta huumori rubriiki ja üritame naljapäeva puhul lugejaid sellesamusest tõmmata. Kahjuks peab tõdema, et kõik juhtumised tänasel hommikul vastavad 100% tõele.
Andrese võistluspäev algas tunniajase sissemagamisega. Panime kella 4:55, et kell 6:30 Fremantles olla. Enne seda hommikust süüa, asjad valmis panna ja hommikumantlites ringi uimerdades ärgata ning aega parajaks teha. Läksime laupäeval ekstravarakult magama, mingi 9 paiku õhtul, et triatloniks valmis olla. Mina ei pidanud muidugi muud tegema, kui raja ääres oma mehele kaasa elama, tema aga meres ujuma, jalgrattaga sõitma ja tagatipuks ka jooksma.
Nägime eilsetes uudistes, et laupäeva öösel vastu pühapäeva peavad NSW, Victoria ja Lõuna-Austraalia osariigid kella keerama ja talveajale üle minema. Lääne-Austaalia tuntud ka kui rohke päikesega osariik jääb samasse aega. See teade meid ei puudutanud.
Hommikul selgus, et Andrese töötelefon, mis meid ülesse ajas, oli jäänud Sydney ajavööndisse mingite seadete alusel ning oli ise kella automaatselt talveajale ära muutnud, mille tõttu kaotasime tund aega ning ärkasime kella 4:55 asemel 5:55.
Kuna pidime kell 6:30 hommikul võistluskohal olema, siis tegelikkuses sõitsime alles 15 minutit pärast kuut kodunt välja. Fremantle on meie kodust 40 kilomeetri kaugusel ning isegi kiirteedel ning vähese liiklusega pühapäevasel hommikul kuluks meile kohale jõudmiseks peaaegu pool tundi.
Auto hakkas köhima, torises, läks ikkagi käima, jäi lampi seisma. Köhis jälle, korraks töötas, sõitis. Mõtlesime, et sellega me küll täna kuskile kohale ei jõua. Mis toimub? Kas kõik looduslikud ja tehnilised jõud on täna meie vastu?
Poole tee peal Andres avastas, et ta unustas kiivri ja ujumisprillid maha. Kui ujumisprillideta saaks veel hakkama, siis kiivrita ei laseks teda keegi rajale. Mina samal ajal kõrvalistmel üritasin talle energiarikkaid snäkke sisse sööta, kui ta oma jamasid telefoni teel lahendas.
Jooksime võistluskohale, vabandasime ette ja taha hilinemise pärast. Korraldajad vaatasid meid veidi kurja pilguga, aga meie veel, et "kas teil on kiivrit üle?" ja "kas teil oleks ujumisprille laenata".
Kõige selle vahepeal maalisin markeriga Andresele numbreid käe peale.
414.
Üks pepulaks ja juba ta läks!
Tundus, et kõik sujus ja olin juba meie äparduste ahelat unustamas, ootasin oma abikaasat finišijoonel, kui ühel hetkel hakkas kurvi tagant tema matuseilmega nägu paistma.
"Oo, kui tubli, ongi tehtud!"
"Ma kaotasin abielusõrmuse ära."
"Äh, mida? Kuhu?"
"India ookeani."
Ma olin väga rahulik ja mõistev, ikkagi tema sõrmus, mis sest, et ma olin talle selle sõrme pannud. Siis ta rääkis ja rääkis, kuidas tal see 10m sügavuses vees sõrmest lipsas ja kuidas ta tahtis sukelduda, aga sellel poleks mõtet olnud ja kuidas ta pole enam sellest hetkest peale üldse võistluse peale mõelnud. Tellisime Andresele uue, lasime minu oluliselt väiksemaks teha.
Pärast võistlust jäime igaks juhuks terveks päevaks koduseinte vahele, sest iial ei tea, mis sellisel päeval veel juhtuda võib.
Kuna pidime kell 6:30 hommikul võistluskohal olema, siis tegelikkuses sõitsime alles 15 minutit pärast kuut kodunt välja. Fremantle on meie kodust 40 kilomeetri kaugusel ning isegi kiirteedel ning vähese liiklusega pühapäevasel hommikul kuluks meile kohale jõudmiseks peaaegu pool tundi.
Auto hakkas köhima, torises, läks ikkagi käima, jäi lampi seisma. Köhis jälle, korraks töötas, sõitis. Mõtlesime, et sellega me küll täna kuskile kohale ei jõua. Mis toimub? Kas kõik looduslikud ja tehnilised jõud on täna meie vastu?
Poole tee peal Andres avastas, et ta unustas kiivri ja ujumisprillid maha. Kui ujumisprillideta saaks veel hakkama, siis kiivrita ei laseks teda keegi rajale. Mina samal ajal kõrvalistmel üritasin talle energiarikkaid snäkke sisse sööta, kui ta oma jamasid telefoni teel lahendas.
Jooksime võistluskohale, vabandasime ette ja taha hilinemise pärast. Korraldajad vaatasid meid veidi kurja pilguga, aga meie veel, et "kas teil on kiivrit üle?" ja "kas teil oleks ujumisprille laenata".
Kõige selle vahepeal maalisin markeriga Andresele numbreid käe peale.
414.
Üks pepulaks ja juba ta läks!
Tundus, et kõik sujus ja olin juba meie äparduste ahelat unustamas, ootasin oma abikaasat finišijoonel, kui ühel hetkel hakkas kurvi tagant tema matuseilmega nägu paistma.
"Oo, kui tubli, ongi tehtud!"
"Ma kaotasin abielusõrmuse ära."
"Äh, mida? Kuhu?"
"India ookeani."
Ma olin väga rahulik ja mõistev, ikkagi tema sõrmus, mis sest, et ma olin talle selle sõrme pannud. Siis ta rääkis ja rääkis, kuidas tal see 10m sügavuses vees sõrmest lipsas ja kuidas ta tahtis sukelduda, aga sellel poleks mõtet olnud ja kuidas ta pole enam sellest hetkest peale üldse võistluse peale mõelnud. Tellisime Andresele uue, lasime minu oluliselt väiksemaks teha.
Pärast võistlust jäime igaks juhuks terveks päevaks koduseinte vahele, sest iial ei tea, mis sellisel päeval veel juhtuda võib.
 | |
| 11.11.2011 meie sõrmused Piiblil |
Kuskilt olla kuulda olnud, et see kõik sündmuste jada täpselt sellises järjekorras pidavat palju õnne tooma ;)
VastaKustutaKaarel ja Marilyn
Ma kardan, et kui meile veel rohkem õnne tuleb, siis me ei jõua seda ära kasutada!! Aga kui õnn on transfeeritav, siis saadame selle õnnetutele!! Eksole!!
VastaKustuta