Otse põhisisu juurde

Igas päevas juhtub midagi, mis mäletamist väärt!

#
Üldise karmavõla vähendamise nimel vastasime ühe naise abipalvele ning korjasime peale Perthist ostetud lapsekäru, et see Perthist Sydney poole Australia Postiga teele panna. Korjasime käru ostja juurest eile peale ja kuna mul on täna vaba päev, siis otsustasin kohe kõik asjad ära lahendada ja lapsekäru Sydneysse saata. Lähim postkontor asub meist umbes 800m kaugusel ning kuna käru on ülegabariidiline ja autosse väga ei mahtunud, mõtlesin selle käruga kontorisse jalutada. Suur oli naabrite üllatus, kui ma keskpäeval tühja lapsekäruga muruniitvast naabrimehest mööda jalutasin...

Üks naisautojuht võttis isegi hoogu maha ja andis mulle teed ja naeratas laialt, näh, ikkagi lapsega naine. Mina muigasin ja mõtlesin, et mis kõik mõttevad võivad vaesekestel pähe tulla, kui nad näevad, et kedagi polegi sees. See sama naine tuli ka postkontorisse ja piilus uudishimulikult vankrisse, aga ei leidnud sealt kedagi. 

Jõudsin postkontorisse ja mõtlesin, et saan juba sellest "tühja lapsevankriga mööda linna jalutava naise" kuulsusest lahti, aga... Kontoris selgus, et vankrit ei saa postiga saata, sest see on liiga suur. Igatahes, ma pidin sama targalt tühja vankriga koju jalutama.

## 

Laupäeval vedasime ennast lõpuks välja ja pärast mitmetunnist pubitamist otsustasime oma õhtu Perthi striptiisiklubis lõpetada. Taolised asutused on huvitavad sotsiaaleksperimentide tegemise ja põnevad inimeste jälgimise kohad. Showd tegevad naised olid üllatavalt armilised ja kulunud, väga ebaatraktiivsed ja päris karmi elu näinud, kuid postitantsu osas vilunud ja osavad. Vaatajaskond koosnes enamjaolt hästitasustatud, kuid üksikutest kaevurielu ja fly-in fly-out elavatest poissmeestest. 

Kui me õhtul väga intelligentse omaealise Afganistanist pärit taksojuhiga juttu rääkisime ning Andres teda oma Afganistani-teemaliste teadmistega üllatas, hüppas meie takso ette pisarates mees, kes tahtis, et meie auto tema vaevarikka elu ära lõpetaks. Taksojuht oli väga leidlik ja suutis suitsiidimeelsest mehest mööda manööverdada. Nii ka järgmised autod. 

### 

Ma kasutan igapäevaselt päris palju ühistranspordit, enamjaolt ronge ja busse. Rongid on minu kõige lemmikumad liiklusvahendid, sest nad liiguvad kiiresti, on mugavad ja kaasaegsed ning mis põhiline- neid üldised ummikud ei kõiguta. 

Bussiliin 413, millega ma rongijaamast oma töökohani jõuan, sõidutab lisaks mõnedele üksikutele kontoritööjatele ka kümneid erivajadusega inimesi, nende päevakodusse. Varem ei pannud ma väga minu ümbruskonnas toimuvat tähele, kord olin Tolkieni fantaasiamaal, kord elasin Oksaneni tegelaskujudele sügavalt kaasa, erinevate ajastute muusika doos hommikul võrdub minu jaoks mitme kohviannusega. 

Ühel päikesepaistelisel päeval, kui olin kõrvus klapid bussi sisenemas, koputas keegi mu õlale. 
"Milline imeline hommik! Kas pole?" 
"On tõesti!". 
"Soovin sulle head päeva," ütles lapsemeelse naeratusega väga sõbralik keskealine meesterahvas. 

Sellest ajast saati teretavad suurem osa bussis olijatest mind sõbralikult igal hommikul, küsivad, kas mulle meeldib tänane hommik ja kui ma bussist välja astun, hõikab terve buss mulle "Head päeva, Viktoria!". 

Üks meesterahvas, ta on kõvasti üle keskea, näitas mulle üks päev oma seljakotti, mille peal olid kõik "Cars" multifilmi tegelaskujud. Ta oli selle seljakoti üle väga uhke.
 
 #### 


 

#####





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria