Missugused emotsioonid mul siis on? Kas meeldib? Mis meeldib? Kus meeldib? Kas üldse meeldib?
On kohti, kus väga meeldib olla, käia, süüa, rääkida, magada, teed juua, kanuutada.
Inimesi, kelle pakiks kaasa, kellega tahaks kõike jagada ja kelle elust tahaks igat sekundit kogeda. On nalju, mida saab ainult selles (Eesti) keskkonnas teha. Raamatuid, mida loeks veel ja veel ja veel. Muusikat, mida laseks mõne keemilise ainega ajju söövitada. Põhilised emotsioonid (tugevad, positiivsed) tekivad teatud nägusid nähes ja kehasid kallistades. Saaks nendest ometi isu täis, et siis nendeta jälle mõned aastad rahulikult hakkama saada. Mõnedega poleks nagu kaheaastast mittenägemist olnudki, teistega distantsid kasvavad iga hetkega. Silmnähtavalt. Miks ma olen üldse selle inimese sõber kunagi olnud?
Austraalias elades olen ma Andrese hommikusöögikaaslane, parim sõber, jalgrattamatka sell, jalgpalliõhtu kaasakarjuja, hommikuni-jauramise-meister, voodikaaslane, abikaasa, kriitik, isiklik kloun, naine, ema, peokaaslane. Eestis olles saan aru, et eespool loetletud ametitele on palju paremaid kandidaate ja mul on hea meel, et meie tutvusringkond on hoolimata eemal elamisest piisavalt mitmekülgne ja lai - suhtleme niivõrd erinevate kohati omavahel täiesti mittesobivate, kuid väga kirevate inimestega.
Kõige suurem vaimustus on seotud inimestega. Tõesti? Saadki poole sõna pealt aru, mida ma mõtlen, tunnen, arvan. Selliste inimeste kõrval on hea, turvaline, saad oma kõiksugused maskid ära võtta ja rääkida asjadest nii nagu asjad on. Kuidagi mugav on. Austraalias uute inimestega tutvudes pead koguaeg suhtlemisel vaeva nägema, kust ma tulen, mis haridus ja huvid mul on, mis tüüpi inimene ma olen. Eestis on lihtne. Sajad oma teemadega sisse ja inimesed tegelevad selle teemaga vastavalt oma taustteadmistele.
Head sõbrad on tekitanud tugevaid mõnu-külmavärinaid, laadinud mind ja Andrest positiivsete tunnete ja mälestustega, üksikud kahjuks mõjuvad muidugi ka vastupidiselt- toovad kaasa allegilise nohu, tugeva köha ja kõhulahtisuse ja närvirakkude kulumise. Aga viimased jäävad tugevasse vähemusse.
On kohti, kus väga meeldib olla, käia, süüa, rääkida, magada, teed juua, kanuutada.
Inimesi, kelle pakiks kaasa, kellega tahaks kõike jagada ja kelle elust tahaks igat sekundit kogeda. On nalju, mida saab ainult selles (Eesti) keskkonnas teha. Raamatuid, mida loeks veel ja veel ja veel. Muusikat, mida laseks mõne keemilise ainega ajju söövitada. Põhilised emotsioonid (tugevad, positiivsed) tekivad teatud nägusid nähes ja kehasid kallistades. Saaks nendest ometi isu täis, et siis nendeta jälle mõned aastad rahulikult hakkama saada. Mõnedega poleks nagu kaheaastast mittenägemist olnudki, teistega distantsid kasvavad iga hetkega. Silmnähtavalt. Miks ma olen üldse selle inimese sõber kunagi olnud?
Austraalias elades olen ma Andrese hommikusöögikaaslane, parim sõber, jalgrattamatka sell, jalgpalliõhtu kaasakarjuja, hommikuni-jauramise-meister, voodikaaslane, abikaasa, kriitik, isiklik kloun, naine, ema, peokaaslane. Eestis olles saan aru, et eespool loetletud ametitele on palju paremaid kandidaate ja mul on hea meel, et meie tutvusringkond on hoolimata eemal elamisest piisavalt mitmekülgne ja lai - suhtleme niivõrd erinevate kohati omavahel täiesti mittesobivate, kuid väga kirevate inimestega.
Kõige suurem vaimustus on seotud inimestega. Tõesti? Saadki poole sõna pealt aru, mida ma mõtlen, tunnen, arvan. Selliste inimeste kõrval on hea, turvaline, saad oma kõiksugused maskid ära võtta ja rääkida asjadest nii nagu asjad on. Kuidagi mugav on. Austraalias uute inimestega tutvudes pead koguaeg suhtlemisel vaeva nägema, kust ma tulen, mis haridus ja huvid mul on, mis tüüpi inimene ma olen. Eestis on lihtne. Sajad oma teemadega sisse ja inimesed tegelevad selle teemaga vastavalt oma taustteadmistele.
Head sõbrad on tekitanud tugevaid mõnu-külmavärinaid, laadinud mind ja Andrest positiivsete tunnete ja mälestustega, üksikud kahjuks mõjuvad muidugi ka vastupidiselt- toovad kaasa allegilise nohu, tugeva köha ja kõhulahtisuse ja närvirakkude kulumise. Aga viimased jäävad tugevasse vähemusse.
Topeltpanemine- eestlased panevad nagu hiired rattas! |
Kommentaarid
Postita kommentaar