See on ikka korralik ajavahehäire, kui ärkad kell 2:45 öösel ülesse (sihtriigis, kust tuled on samal ajal ka kell 5 tundi vähem, aga ka juba tuduaeg) ja ainuke asi, mida oma unetusega peale hakata oskad, on suure Geisha kommipaki lahti tegemine: üritad sellisel moel oma aega surnuks lüüa, magusa söömisest naudingut saada ja üleliigsete pagasikilodega võidelda (homseks pean vähemalt 3 kg kuskile ära panema, ära sööma, selga panema, kaalutuks tegema). Mõtlesin, et kõige lihtsam viis üleliigsest pagasist lahtisaamiseks on see enda külge süüa. Kolm kilo komme!!
Helsinki lennujaamas hakkas mul ühtäkki nii kurb, et isegi pagasi äraandmise letis ei saanud tatti ja pisaraid pidama. Alguses mõtlesin seda oma ema eest varjata, aga nii pea, kui ma lennujaama uksest sisse astuma hakkasin, läks tõeline pill lahti! Pöördusin tagasi ja ei tahtnud lahti lasta. Nutsin ebaõnnestunud suveilma pärast, emotsioonirohkete ürituste pärast, mind surnuks trügida tahtva R-kioski vanatädi tõttu, Andrese igatsusest, Eestisse jäävate sõprade, sugulaste, kodutute loomade, halbade asfaltteede, väikese palkade, maitsvate koduleibade, tuule käes silledavate viljapeade pärast.
Kui ma turvakontrollist läbi läksin, kuulsin Singapuri lennu väravate juures tuttavat inglise aktsenti. Kohtasin inimesi Poolast, kes juba kolmkümmend aastat elavad Melbournes, Soome-Rootsi segaperesid, kes alles kolisid Sydneysse, üliarmsat Saksa-Austria juurtega Queenslandis veisefarmi pidavata paarikest, kes olid aega maha võtnud ja Euroopas kolm kuud ringi reisinud. Minu kõrval, taga ja ees istusid inimesed Melbournest, kellega saime juba enne lennuki peale minekut jutu peale. Pinginaabriks oli minuvanuseline kutt Victoriast, kes peab Austraalias alkoholipoodi ja kes reisis Norras, Soomes ja Rootsis ringi ning viibis kahe austraallase pulmas Uppsalas.
Kõik need elujanulised kroonilised seiklejad igas vanuses loksutasid asjad paika.
Pealegi, pole need vahemaad midagi nii ületamatud ja suured! Uskumatu, kui palju austraallasi lendab Helsinki-Singapur liinil. Ja kõik nad tahavad sinuga suhelda: ära rääkida oma elulood, vanused, kehakaalud ja lapsepõlvetraumad.
Hommikusöögini on veel mõned tunnid aega. Peaks üritama veel magada.
Ja ennast õigesse aega ära harjutama.
Armastusega!
Viktoria
Helsinki lennujaamas hakkas mul ühtäkki nii kurb, et isegi pagasi äraandmise letis ei saanud tatti ja pisaraid pidama. Alguses mõtlesin seda oma ema eest varjata, aga nii pea, kui ma lennujaama uksest sisse astuma hakkasin, läks tõeline pill lahti! Pöördusin tagasi ja ei tahtnud lahti lasta. Nutsin ebaõnnestunud suveilma pärast, emotsioonirohkete ürituste pärast, mind surnuks trügida tahtva R-kioski vanatädi tõttu, Andrese igatsusest, Eestisse jäävate sõprade, sugulaste, kodutute loomade, halbade asfaltteede, väikese palkade, maitsvate koduleibade, tuule käes silledavate viljapeade pärast.
Kui ma turvakontrollist läbi läksin, kuulsin Singapuri lennu väravate juures tuttavat inglise aktsenti. Kohtasin inimesi Poolast, kes juba kolmkümmend aastat elavad Melbournes, Soome-Rootsi segaperesid, kes alles kolisid Sydneysse, üliarmsat Saksa-Austria juurtega Queenslandis veisefarmi pidavata paarikest, kes olid aega maha võtnud ja Euroopas kolm kuud ringi reisinud. Minu kõrval, taga ja ees istusid inimesed Melbournest, kellega saime juba enne lennuki peale minekut jutu peale. Pinginaabriks oli minuvanuseline kutt Victoriast, kes peab Austraalias alkoholipoodi ja kes reisis Norras, Soomes ja Rootsis ringi ning viibis kahe austraallase pulmas Uppsalas.
Kõik need elujanulised kroonilised seiklejad igas vanuses loksutasid asjad paika.
Pealegi, pole need vahemaad midagi nii ületamatud ja suured! Uskumatu, kui palju austraallasi lendab Helsinki-Singapur liinil. Ja kõik nad tahavad sinuga suhelda: ära rääkida oma elulood, vanused, kehakaalud ja lapsepõlvetraumad.
Hommikusöögini on veel mõned tunnid aega. Peaks üritama veel magada.
Ja ennast õigesse aega ära harjutama.
Armastusega!
Viktoria
Kommentaarid
Postita kommentaar