Kõik laevasolijad imestasid väga, kui nad kuulsid vahimadruse hüüatust sulaselges eesti keeles „Ahhoi maa!“. Loomulikult rõõmustati alles pärast seda, kui see eesti keelest inglise keelde tõlgiti.
Viimati sai ju musta... maad nähtud Cape Townis (Lõuna-Aafrikas kui keegi ei tea, kus Cape Town asub) . Allesjäänud kanad hakkasid tibutantsu tantsima, sea ruiged muutusid lustakaks ja rotid korraldasid ahtri reelingul rivistuse. Õhus oli elektrit, laevasolijad muidugi ei teadnud veel seda, et see seal oli, sest elekter polnud tolle aja peale avastatud.
See laev oli eriline sellepärast, et reisijaskond koosnes üksnes korvipunujatest, nii mees- kui ka naissoost- et korvipunujad võõrsil päris välja ei sureks ja omavahel ikka paljuneda saaksid.
Kuna vana hea Inglismaa haridussüsteem oli korvipunujaid üle tootnud, siis kõikidele üleliigsetele tegelastele tuli kuskil mujal rakendus leida. Aga kus siis?
See maa, kuhu korvipunujate laev jõudis, oli eelnevalt märgistatud ja tähistatud hollandlaste ja pranstlaste poolt ning kirjeldatud Euroopa reisialmanahhis „ Imperial Geographic“, kui kivise, kaljuse madala taimestikuga kaetud, põllumajanduseks ebasobiliku maana.
Sellel maal võis leida küll küttepuid, aga kindlasti mitte kvaliteetpuitu, olid esimesed avastajad veendunud. Kui pranstlased või hollandlased oleksid viitsinud rannikult mõnikümmend kilomeetrit sisemaale liikuda, avanenuks nende ees vaatepilt ennenägematutest hiidpuudest, mida kahjuks korvide valmistamisel kasutada ei saanud.
Jõudes lähemale selgus, et oldi jõutud korvipunujate paradiisi. Rannikut katsid kidurad madalad tihedalt kasvavad väänikud (võsa põhimõtteliselt) ja kuna korvipunujad polnud saanud juba neli kuud ühtegi toodet punuda, siis hakkasid usinemate ja kannatamatute käed lisaks sügelistele sügelema ka tööootusest.
Kommentaarid
Postita kommentaar