Otse põhisisu juurde

Kuidas me mitmeid milliliitreid pisaraid maha naersime!

Mõned päevad pärast seda, kui olin Andrese Austraaliasse tagasi saatnud, otsustasime emaga külastada Helsingist 225 km kaugusel asuvat Lappeenrantat, kus elab minu isapoolne vanaema ja tädi. Etteruttavalt võin juba hoiatada, et minu ema on selline Schumacher, et isegi kõige suurema väsimuse ja une korral ei suudaks ma tema auto kõrvalistmel olles magama jääda. Aastaid tagasi, kui me Tallinnast Tartusse pimedal talveõhtul sõitsime- kui lund ja muud määramatut ollust taevast alla sadas- sõitis ta umbes 85-ga ning kõik sõitsid temast mööda. 
Nojah, mu emal sai villand sellest, et kõik temast mööda sõidavad ja ta ütles: "Mis ma olen teil mingi aeglane või?", lisas gaasi ja hakkas kihutama. Ema on liikluses väga emotsionaalne. 

Kui me nüüd Helsingist Lappeenranta poole sõitsime, tegime tee peal jalapuhkepeatusi (jalg väsib ju gaasi vajutamisest ära): ostsime kohvi, pirukaid, maasikaid, võileivamaterjali, vett ja muud söödavat-joodavat. Jutustasime nii kaua kuniks tund aega enne kohalejõudmist ma ära kukkusin, langedes suurimasse autounesse, mis mind eal tabanud. 

Ärkasin selle peale, et ema keeras mingisse parklasse sisse ja hõikas mulle äratuseks, et tema ei suuda enam seda WC häda kannatada! Tema meelest oli see parkla, minu meelest oli see turuplats, kus veel mõned telgidki püsti. Ütlesin emale, et siin küll parkida ei tohiks. 
No, mida manöövre! Vajusin oma istmel allapoole, et jumala eest mind keegi ei näeks.

Ringlesime turuplatsil, vasakule-paremale ja ei suutnud väljasõidukohta leida. Õnneks oli see turuplats inimtühi ja pärast mitmendat autiiru suutis ema ikkagi sealt välja saada. Leidsime sobiliku parkimiskoha ja jooksime läbi vihma kaubanduskeskusesse. Esimene asi, mida me leidma pidime, oli muidugi tualett. Suutsime selle leida ja avastasime, et sinna pääsemiseks peab üheeurose mündi ukse sisse panema. 

Mida kuradit? Ema rahakott jäi autosse parklasse ja mul pole peaaegu kunagi sularaha rahakotis. Läksime tualeti kõrval asuvasse riietepoodi ja palusime väga hästi inglise keelt rääkival noorel soomlannal minu sendid üheks euroks vahetada. Hakkasin neid leti peal lugema, kuid peagi selgus, et ema tualetirõõmust jääb täpselt viis eurosenti puudu. Ma ei oska piisavalt hästi seda situatsioonikoomikat edasi anda, aga kui ma emale ütlesin, et mul jääb viis eurosenti 1 eurost puudu ja et me peame sularahaautomaati otsima minema, hakkas ta nii hüsteeriliselt naerma ja see oli nii nakkav, et ma ei suutnud enam poemüüjale midagi asjalikku öelda. 

Naersin nagu segane, mitu head minutit , pisarad voolasid, mõtlesin selle peale, kuidas ema juba mitukümmend minutit tagasi häda pärast ohtlikke manöövreid tegi ja üritas turuplatsile ennast ära parkida, kuidas me jooksime siia-sinna, leidsime tualeti, aga see on TASULINE ja mul on rahakotis ühest eurost puuduolevad viis senti Eesti ühestes, aga Soomes need ei kehti. Naersime seal leti juures ja ma kahtlustan, et soomlanna arvas, et oleme hea kanepiauru all, sest sellist naermist koos pisaratega, peaaegu põrandal maas kõveras, pole ta oma elu jooksul näinud. 
Ma ei ole ise kunagi niimoodi kõveras olnud. Mida olukorda ka muidugi?

Lõpuks suutsin ennast kokku võtta ja poemüüjalt lähima pangaautomaadi asukohta küsida. Küsisin emalt enne, kas pärast sellist naermist enam üldse vaja? 
Ikka oli veel vaja!

Jooksime sinna, emal jalad ristis, võtsin kohe varuga sularaha välja ja kuna olime esimesest tualetist üsna kaugel, otsustasime selle riski võtta ja uut WC-d otsima hakata. Õnneks oli kohe lähedal mingi kohvik, kus kõigepealt pidin 50-eurose kupüüri väiksemaks vahetama ja alles siis sai ema rutata selle söögikoha tasulisse tualetti. Kui raha vahetamisega seotud protseduurid tehtud, läksime jala kolmandale korrusele, et põie tühjendamisega seotud rõõme nautida. Sel hetkel, kui ma olin valmis oma eurost loobuma ja selle ukse sisse panema, avanes uks teiselt poolt, inimesed tulid välja ja me saime tualetti täiesti tasuta. 

Mida Murphy seadust?! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr