Otse põhisisu juurde

Lemmikutest loomadest. Teine osa.

Pärast rõõmupüherdamisi murul ja paar tehtud hundiratast saad lõpuks loa saamise ekstaasist üle ja hakkad mõtlema, et kust me selle lemmiku saame? Nüüd võib tõdeda, et kõikidest võimalikest variantidest otsustasime koera kasuks. 

Enne mind ei armastanud Andres ühtegi kassi.

Põhimõtteliselt võib seda lauset tõlgendada, et enne mind ehk minu ajaarvestust ei armastanud ta mind ega kasse. 

Pärast seda, kui õe poolt trepikojas leitud kassipoeg meie kahe vahel öösiti lähedust otsis ja öö läbi Andrese või minu kaela peal end soojendas, sulas Andrese süda. Keeruliseks muutus olukord, kui kassipoeg kasvas, võttis juurde ja hakkas oma 3 kilo kaaluma. Kaela peal magamise komme oli kassil täiesti veres. 

Miks ikkagi koer? Oleme noored, aktiivsed ja elujõulised, liigume palju ringi, käime matkamas ja viibime tihti linnast väljas. Ma arvan, et igale väärikale kassile on neid tegevusi liiga palju. Mida paremat saaks aga ühele koerale soovida? 
Aktiivseid ja liikumishuvilisi sõpru! 

Ma ei ütleks, et olen kassi või koera inimene. Eelistaksin ühte või teist. Olles maal üles kasvanud, võiksin ennast ka hobuse ja lehma inimeseks nimetada. 

Praegu on samuti kõiksugused alternatiivsed koduloomad moes - küülikud ja sead ja iguaanid! Oleme Andresega mõlemad pigem traditsionaalset tüüpi ja eelistame klassikalisi "sõpru". 

Mu töökaaslane tegeleb vabal ajal hobi korras küülikuhotelli pidamisega ning ta on mitu korda mind üritanud küülikute kõrges intelligentsuses ja emotsionaalsuses veenda.  
Ja siis ma küsin, et kui küülik pikaks ajaks üksinda jätta, kas ta närib vihast ja solvumisest põrandal vedeleva ajakirja katki? 

"Jaa, küülikud elavad kõike väga raskelt üle ja võivad kättemaksuks ajakirja puruks närida küll."

Ning ta jätkab veidi hiljem situatsiooni kirjeldusega, et samal ajal, kui perenaine eile süüa valmistas, sõi jänespoiss pool tema elutoa kardinast ära. Ärge palun saage minust valesti aru, mul tegelikult ka ei ole küülikute vastu midagi. See räbbithotell on väga õilis ettevõtmine, kus ränduromanike küülikud kohati kuni neljaks kuuks jääda saavad. 

Ma isegi saaksin töökaaslaselt ühe küüliku tutvuste poolest...

Aga.

Mõtlesime, et miniatuurne siga on päris huvitav koduloom. Aga kujutate seda ette, et läheksime selle seaga meie parki jalutama? Väikese rihma otsas? Või hullaksime pargis? Murul? Ma tean, et inimesed käivad naaritsate (mitte naaritsakasukatega!) ja saarmastega avalikult ringi, aga... Meie jaoks oleks seda tähelepanu liiga palju! Ja ma ei usu, et see miniatuursiga, kes täiskasvanuks saades on umbes labradori mõõtu jõuaks meiega mägesid vallutada, meres supelda ning ringi matkata. Iial ei tea muidugi. 

Pealegi on mind küülikuhotelli pidaja informeerinud, et sellise sea ostmisel tasub väga ettevaatlik olla. Internetis on palju pettusi, kui tavaline seapoeg müüakse miniatuurse sea pähe ning mõned kuud hiljem, hea toidu ja elu peal saab väikesest pojast suur tavaline siga. 
Oh seda imestust, kui minisea kasv kuidagi seisma ei jää. 

Kui ühel hetkel lemmiklooma liigi välja valid, pead aga lahendama ja mõtlema hakkama palju olulisemate ja fundamentaalsemate küsimuste peale. Ma ei tea, kas see on puhtalt Austraalia eripära, aga esimene küsimus, mida mulle koera võtmise mõtte peale esitati kõlas umbes nii:
"Aga te käite ju mõlemad täiskohaga tööl?" ei jõudnud austraallastest tuttavad ära imestada, kuidas me saame endale koera võtta. 

"Meil on suur aiaga piiratud aed!" üritasin mina ennast õigustada. Ja kui sain aru, et see ei olnud kuigi veenev argument, lisasin, et võtaksime elukale kindlasti mängukaaslase.  

Ma ei osanud ennast kaitsta, sest kui ma räägiksin austraallastele, kuidas Eesti taludes koeri ketis hoitakse, kuidas inimesed pisikestes kuubikujulistes linnakorterites võtavad endale terve pesakonna loomasid ja neil pole ÜLDSE aeda. 
Ja kuidas need inimesed käivad tööl. Ja isegi pikemalt, kui meie 7.5 tundi päevas. 
Ma parem ei räägi. 

Ma arvan, et me oleme Andresega selle teema kohapealt nagunii ülemõtlevad. Aga päris nii need asjad ka ei käi, et kui täiskohaga tööl käid, siis ei tohiks looma võtta?! Või olen ma tõesti loomapiinaja? Egoist?

Issand, selle loogika järgi ei saa me endale järgmised 40 aastad ühtegi elukat lubada? Juhul, kui ma just teisipäeval lotoga 100 miljonit dollarit ei võida. 

Ma vahepeal nii tahaks, et meie otsused ei oleks nii läbimõeldud, kaalutud ning analüüsitud. 
"Mis mänguasju on koerale vaja?"
"Kas me teeme talle eraldi tervisekindlustuse?"
"Kui tihti peaks koerale tervisekontrolli tegema?"
"Mis toitu peaks talle andma?"
"Kui me Eestisse lähme, kuhu me ta hoiule anname?"
"Kas peaksime temaga trenni minema?"

Tahaks teha asju ja võtta vastu otsusi samasuguse vastutustundetuse ning läbimõtlematusega, emotsiooni pealt nagu tüdruk, kes oma kroonilise igikestva töötuse ja lõpetamata põhikooliharidusega saab minu vanuses kolmandat last kolmandalt mehelt. Ja meie siin arutame kirglikult, kas ja kuidas ja millist koera võtta. 
Kas me üldse kvalifitseerume? Kas meil on koerale midagi pakkuda!?

Söök on kohe-kohe valmis ja selle kohapealt peab täna katkestama, sest kui veri valgub peast makku pole mul enam suurt midagi öelda. Järgmine loomateemaline kirjutis on veidi tulisem, tõsisem ja sisaldab endas lemmikloomadega äritsemise, tõukoerte ülearetamisega, koerte sõidu pealt autost välja viskamise ning "annan oma 10 aastat meiega elanud lemmiku ära, sest kolin kõrvalasuvasse linnaossa" seotud mõtteid. 

Kommentaarid

  1. tere.
    room on lugeda, et te seda suurt otsust niisama vastu ei vota. mina leidsin oma austraalia mehe ja sain koera ja kauba peale. selle ule on hirmus hea meel, ma olen pikka aega koera tahtnud, ja koer vottis mind kiiresti omaks. majas olen mina alfa emane, mitte tema:) see tahendab, et ei ole enam mingit voodis magamist.
    aga. teooria poolest armastavad austraallased koeri, aga praktikas on asi hulka raskem. me oleme ka aktiivsed, ja armastame ringi rannata, aga elu naitab, et koera ei saa paljudesse kohtadesse kaasa votta. rahvusparkidesse (ja suur osa austraaliast on rahvuspargid), randadesse, paljudesse kampingutesse koeraga ei lubata. isegi, kui koer on rihma otsas ja vaga taltsas:).
    meie koeraga on ka suur probleem - teda ei saa uksi jatta. ta on poolenisti dingo ja laheb kohe stressi, kui tema "kari" (meie, noh, oleme tema dingokari) kuskile laheb ja ta uksi jaab. see tahendab, et meil on valja minnes (ohtusoogile, pubisse, tsirkusesse...) vaja "lapsehoidjat". kutsa kaib mehega tool kaasas, muidu oleks me kodu pilbasteks lohutud.
    ja samamoodi, kui poodi minnes koer puu kulge siduda, ning uleannetud lapsed/teismelised koera sorgivad, ja koer kellegi peale uriseb, siis on koeraomanik suudi, mitte sorkijad. kui koer kedagi hammustama peaks, siis pannakse magama. ja kui koer rihmata ringi jookseb, siis voivad rangerid kohe trahvi teha.
    kutsaga koerapargis kaies on kull room ja lust vaadata, kuidas koer ringi jookseb ja roomustab. hea teisi koerigi patsutada.
    koera omamine on suur vastutus, eriti siinmail voetakse asja teistmoodi, kui eestis. korteris koera pidamine ei ole voimalik (igasugused reeglid, karmid korteriuhistud...).kui te kunagi kolima peaksite mingil pohjusel, siis uue elamise leidmine koeraga on 80% raskem.
    kui praegu selle teadmisega valima peaks, ma koera ei votaks. aga kui votate, siis on vaga oluline, mis iseloomuga koer on ja kui hasti reageerib sellele, kui voorad teda tanaval paitada tahavad kogu aeg.

    VastaKustuta
  2. siin on vaga raske kommenteerida ja kommentaari avaldada ka.
    enivei, tahtsin eelnevale jutule lisaks seda ka oelda, et see on jura vark, kuidas lemmikloomapoodides kutsikad akende taga elavad, minu arust taitsa loomapiinamine. ja siis tahavad ca 1000 dollarit nende kutsikate eest, samas pannakse iga paev sadu koeri magama.
    meie oleme oma koera teised omanikud, esimene omanik kasutas koera peal vagivalda. koer kardab siiamaani porandaharja (!) ja kui keegi jarsult katt tostab. see on vaga tavaline, et inimesed ei suuda kannatlikkusega koeri opetada, vaid vagivallaga.
    vaga hea tegu oleks votta koer uhest nendest asutustest, kuhu huljatud koerad saadetakse ja opetada loom taas inimesi usaldama ja armastama. jah, see tahendab rohkem tood, aga kolab nii, et olete selleks valmis.

    VastaKustuta
  3. Ma olen kuulnud jah, et selles blogis kommenteerimine on hullem kui nägemise-ja kuulmistest. Ma väga vabandan keskkonna poolt tekitatud ebamugavuse pärast. Ehk suudavad veel mõned eriti püüdlikud kommentaatorid sellest tulemüürist läbi tulla :) Aga sa oled vapper ja nii hea on lugeda kellegi teise inimesi kogemusest Austraalias, koera võtmisel. Sul oli muidugi lihtsam, võtsid mehe said neljajalgse sõbra pealekauba. Kas sinu koera ema või isa oli dingo? Ma olen päris mitut dingot gumtrees näiteks näinud. Nad on ju sisuliselt metskoerad ja kuidas nad üleüldse inimesega koos elades on? Huvitav, kas siis dingod elavad ka karjadena?

    Rääkides Austraalias koera omamisest ja saamisest, siis nagu juba lugejad tõenäoliselt aru said, siis neid otsusi ei saa üldse emotsiooni pealt ja tormakalt teha. Esiteks, tõepoolest pead kõikidele tuttavatele ja kogukonnale, kodutute koerte varjupaiga psühholoogidele selgeks tegema, et sa oled koera-vääriline. Mind ikka panid minu töökaaslased sügavalt mõtlema, kas ma suudan ühele elukale nii palju tähelepanu ja aega pühendada, et ta õnnelikuks teha? Oma meeski vaevleb aja-ja tähelepanupuuduses.

    Aga see on tõesti oluline tähelepanek, et kuigi Austraalias on see koera omamine ja koeraga aktiivse eluviisi pidamine nii laialt levinud, siis väga paljudesse randadesse, kämpimiskohtadesse ja rahvusparkidesse koera võtmine on keelatud. Ma ei saa sellest aru, aga tõenäoliselt "safety first", mida siin igalpool nii laialt rakendatakse. Ja siis peadki igaks väljasõiduks endale koerahoidja võtma või paigutama koera ajutisse loomahotelli, mille eest maksad sama palju nagu mõni mees bäkkpäkkeris voodikoha eest :D

    VastaKustuta
  4. vaga irooniline, rohkem kui nadala eest oleksin oelnud, et meil pole dingoga mitte mingisuguseid probleeme olnud (noh, peale paari naritud auto turvarihma, kui meil kuskil liiga kaua laks. uhe turvarihma vahetamine on ca 100 dollarit muideks, ja seda mitte uhiuue, vaid kasutatud turvarihmaga). uldiselt on me dingo vaga pehme iseloomuga, aga nagu elu naitab, siis koike voib juhtuda. me koer tappis eelmine nadal majaomaniku koera, oma parima sobra, oletatavalt suure kondi parast. vaga kurb, ja ma poleks siukest asja kunagi ette nainud.
    me dingo ema oli taisvereline dingo, uhed aretajad pidasid teda keskrannikul (paar tundi sydneyst pohja pool). dingod on aga vaga rahutud tegelased, nad voivad vaga korgele hupata (2m vahemalt), ja neil on tapjainstinktid taitsa olemas -possumid ja jankud, hoidke alt! too emane jooksis omaniku juurest ara uhel ohtul, ja tagajarjeks kutsikad. pole vahimatki aimu, kes on isa, ja seda kuuldes tahab iga abivalmis aussie oma arvamust kohe pakkuda. jah, uudistajate arv on suur, keskmise jalutuskorra peale kusib vahemalt 5 inimest - kas see on dingo?
    pimeduse saabudes tuleb dingole rahutus peale, siis sulgeme ta tuppa, aga uldiselt tema ootused meie suunas on vaga vaikesed. ta ei oska mangida, pallist ei huvitu, roomuks piisab, kui ta saab meie laheduses magada. kerib end vaikeseks keraks ja magab, see paistab ta lemmiktegevus olevat. hakkasin motlema, et metskoer on nagu sotsiaalsete/sotsialiseerumise probleemidega koer. dingo pidamine ei ole tavalise koera pidamine, ta on puhas karjaloom, uhest kuljest ei ole talle vaja otsest tahelepanu puhendada, aga teisest kuljest peame me praktiliselt kogu aeg temaga koos olema.
    draamajargselt peab dingo nuud suukorviga elama oppima, ja usalduse taastumine votab veel kaua.

    lugesin, et te motlete taksi voi jack russseli peale. taksid ei ole siin popid, ja ma saan aru, et nad on enamasti narvilised ja terviseprobleemidega. kas teil kuskil lahedal koerteparki on, sellist, kus koeri saab rihma otsast lahti minna? kaige seal koeri patsutamas ja kui moni eriti meeldib, uurige omanikelt, et mis koer on ja kust nad said, kas nad soovitaksid seda tougu ja nii edasi. ma lahkun iga kord pargist valmisolekuga veel vahemalt 2 koera votta, sest nad on ikkagi nii armsad. aga nadala keskel kodus olles ja naabrite koeri nutmas kuuldes motlen kohe umber.
    koertepargist voib veel kasu olla, sealt saate omale koeraomanikest sopru leida, kellega saate vastastikku koeravalve teenust osutada.
    edu teile otsingutel, hoidke aga lugejaid progressiga kursis:)

    VastaKustuta
  5. Dingod on ju väga iidsed elukad siin mandril. Aga nagu ma oma Austraalia fauna-floora teadmistest tean, siis dingod ei ole tegelikult Austraalia aborigeenid (päriselukad). Kuskilt lugesin, et nad tulid PNG-st Austraaliasse oma 20 000 aastat tagasi. Tõenäoliselt on sel loomal päris huvitav iseloom. Ma tean oma kogemusest, et näiteks Kaukaasia lambakoerad on nagu ehtsad kaukaaslased. Teevad ilusat nägu ja on sõbrad, kuid mingil hetkel võivad isegi peremeest rünnata, tulihingelised sellised, ärrituvad kergesti. Dingode iseloom võiks kõige rohkem ehk pärismaalaste omale sarnaneda, vähemalt selle põhjal, kuidas sa dingosid kirjeldasid, ka aborigeenid elavad väga valusalt üle, kui neid ühel või teisel põhjusel kommuunist välja tõrjutakse, samal ajal on neil mingil määral "oma aega" ntks walkabouti jaoks vaja. Kindlasti huvitav koer, kellega koos elada. Kahju kuulda, et ta sellise asjaga hakkama sai. Aga nagu ma aru saan, siis põhimõtteliselt ei olnud tapmisel ühtegi pealtnägijat? Ja teie naabrid käitusid nagu ehtsad austraallased. Ei mingit draamat ja süüdistamist, elus juhtub!

    Taksid on mulle erilise tähendusega, kõik koerad, kes meie peres ühel või teisel ajal on olnud, on taksi-sugemetega. Seega, ma tunnen nende iseloomu, terviseprobleeme, plusse ja miinuseid päris hästi. Aga ma tänan teatud riskidele tähelepanu pööramast :) Ma olen oma elueast umbes 10-12 aastat takside seltsis veetnud ja selle aja jooksul neid päris põhjalikult tundma õppinud.

    Tean, et neile meeldib oma territooriumi kaitsta, nad võivad palju häält teha ja instinktidest lähtuvalt muru sisse uru meisterdada, väikestel munadega isastel on eriti suur Napoleoni kompleks ehk nad üritavad koguaeg endast suurematega jõudu katsuda. Kusjuures, aeg-ajalt see on isegi töötanud, väikese isase taksi enesekindlus on suure lambakoera täiesti eemale ära hirmutanud. Ja mis enesekindlusega rinnus väike taks võib teinekord suurele koerale ligi astuda! Pealegi, me kohe kindlasti ei taha endale mingit iseloomutut diivanipadjakest.
    Karakter peab olema. Seega, päris põrsast kotis ei osta :)

    Ja lisaks sellele olen ma mitme kuu pikkuse uurimustöö teinud- mis koer meile sobiks. Kõik foorumid, artiklid on juba läbi loetud :D Ma olen enam kui kindel, et taks on hea valik. Tean küll, et neil on selgrooprobleemid, võivad pimedaks jääda ja ülekaalu all kannatada, aga nii on ka kõikide teiste koeratõugudega: lamedaninalised kannatavad ülekuumenemise all, rottweilerid põevad tihti luuvähki jne. Ega abikaasat valides ei tea ka kunagi ette, mis temast 15 aasta pärast saab. Äkki läheb paksuks ja kiilakaks? Selle vastu ennast kindlustada ei saa.

    Nii ka koeraga, kes ei riski, see ei mängi koeraga kulli.

    Tegelikult see koerte aretamine ja kohati ülearetamine oli järgmine teema, mis mind hullult keema ajas. Lugedes kõikidest nendest "defektidest", mida kahe koera ristamisel saadi, tulid pisarad silmad: jutud koertest, kes kannatavad 24/7 valude käes, kuna nende siseelundid pidevalt kasvavad edasi, aga keha mitte jne.

    Meil on siinkandis üks park küll, teatud päevadel toimuvad seal kutsatrennid ka :)
    Selge on see, et suurt koera me praegu endale lubada ei saa ja kõik need taskukoerad pole meie jaoks...

    Eks see koera, tõu jne valimine on ka selline...maitse asi vist? Igaüks kiidab oma lemmikut ja seda tõugu (stiilis: nagu minu laps on klassis kõige targem ja ilusam, kohe väga eriline selline), aga lõppude lõpuks oled ju sina see, kes selle loomaga elab ja sinu iseloom peab koera omaga klappima.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria