Otse põhisisu juurde

Koera otsimine Austraalia moodi

Meie koera otsimise saaga jätkub, võtsime muidugi nüüd tuurid maha ja ootame kuniks keegi meie uksele koputab ja see õige elukas üle meie lävepaku astub. Pärast mitmeid pettumusi, ebaõnnestumisi ei taha enam ühestki loomast, pigem loomapidajast vaimustusse sattuda. Tead juba ette, et küll mingi aspekt kogu õnne ära rikub. Tasa ja targu siis praegu. Panime ennast mitmesse kohta nimekirja, et kui ametlikud tunnustatud aretajad "feels like breeding" lainel on ja meie "Miks ma tahan koera" esseed sobilikuks osutuvad, antakse meile teada, et me oleme kellegi meelest üsnagi potentsiaalsed koeraomanikud. 

Paar nädalat tagasi leidsin Perthi kummipuu saidil, et saadaval on väikesed taksipojad, hinnaks 1200 dollarit ja enne jõule peaks kutsikad uutesse kodudesse saama. Avaldasin kuulutuse peale huvi, mille peale helistas mulle üsna puuduliku inglise keele oskusega naine ja rääkis, et peaksin talle huvi ning kutsika kindlustamiseks 400 dollarit üle kandma. Mulle tundus pakkumine õiglane olevat seniks kuni selgusid järgmised asjaolud: kutsikad asusid umbes 150 km kaugusel Perthist lõunas, nad ei olnud registreeritud, aretajast ei olnud Long Dogs WA keegi midagi varem kuulnud ja naine tahtis, et me kannaksime talle raha enne, kui saaksime kutsikaid üle vaadata. Ühesõnaga, ostame põrsa väga tumedas ja läbipaistmatus prügikotis. 

Mina, kui kuude kaupa koera võtmise teemal eeltööd teinud inimene, emailisin sellele naise pangakonto andmetele vastuseks mustmiljon küsimust, millele iga õilis loomaaretaja peaks vastuseid teadma. Selgus, et tädi müüb tavaliste pooltakside kutsikaid puhtavereliste pähe ja küsib nende eest puhtavereliste hinda. "Mul on kolm alla kolme aasta vanust last, kaks koera ja veel kutsikad," oli tema argument, miks ta minu ühelegi küsimusele ei vastanud. Ta isegi ei teadnud, et taksikoertel võib selgrooga probleeme tekkida! 

Ma küsisin erinevate koerte organisatsioonide käest selle naise kohta, mille peale kirjutas üks 20 aastat taksikoerte aretamisega tegelenud inimene, et kindlasti peaks selle hinna sees "pedigree" paberid oleme, paberiteta taksikoerte hinnad jäävad 500-700 vahele ja ükski eetiline ning moraalne aretaja ei taha tagatisraha enne, kui kutsikas nähtud ja välja valitud. 

Väidetavalt on kogu puhtaverelisele pesakonnale ametlike paberite vormistamise tasu umbes 110 dollarit. Kirjutasin kutsikamüüjale kirja, et tead, see on ikka ebaõiglane, et müüd tavalisi kutsikaid puhtatõuliste pähe ja et tahad tagatisraha enne kätte saada, kui kutsikaid üldse näeb. 

Tsiteerisin oma kirjas Lääne-Austraalias tuntud aretajat, mille peale sain selle naise käest järgmisel päeval väga agressiivse telefonikõne, et miks ma tema tausta uurin. Poolest jutust ma tegelikult üldse aru ei saanud, sest ta pinises nagu kärbes akna peal ja oli väga endast väljas. 

Ma ütlesin talle juba eelmises kirjas ära, et ei saa talle 400 dollarit kutsikaid nägemata üle kanda, seega ta võib neid kellelegi teisele pakkuda. Pärast vihapurske välja elamist, arusaamatus keeles pomisemist hakkas see naine mind seebitama, kuidas tema pole kunagi raha ette tahtnud ja kuidas nad on meiega arvestanud. 

Küsisin muuseas, et kui mitmes pesakond see sellel emasel on, mille peale sain vastuseks, et emane on ise peaaegu nelja-aastane ja tal on juba neli pesakonda olnud. Hmm. Seda on ühele väikesele emasele koerale selgelt liiga palju. 

Väga kahtlane "arejataja", tädi lihtsalt ajab kühvliga raha kokku. Nagu ma juba varem öelnud olen, siis me ei otsi endale puhtatõulist siniverelist koera, asi on pigem selles, et Austraalias on nii palju pettusi, kus ostad endale "vaktsineeritud ja puhtatõulise koera", maksad tuhandeid dollareid ja siis tuleb välja, et koeral on tõsiseid terviserikkeid. Kui ma juba 1200 dollarit koera eest välja käin, siis ta võiks kauem kui paar kuud elada. Ja pealegi on ebaaus see, kui maksad tavalise krantsi eest puhtatõulise hinda. 

Selle koeraomanikuga jäi meil diil katki. 

Eelmisel nädalal leidsin samal saidil väikeste Jack Russellite kuulutuse. Reageerisin kiirelt, sest mõned tunnid hiljem oli "aretaja" juba kuulutuse maha võtnud. Vahetasime temaga sõnumeid, nagu Austraalias ikka kombeks... Kuna kolmapäeval oli Andresel jalgpalli trenn ja mina läksin pärast tööd kesklinna pubisse sõpradega sünnipäeva tähistama, ei olnud samal õhtul kutsikate vaatamine võimalik. Juba hakkasin närveerima, et nagunii on nad kõik juba läinud. Mul on mingi 5-6 korda nii juhtunud, et näed hommikul kuulutust ja õhtul saadab kutsikamüüja tekstsõnumi, et kahjuks ei saa kell 17.00 vaatama tulla, sest kõik on juba uued omanikud leidnud. Tegelt ka, me peame selleks eraldi puhkuse võtma! 

Tädi saatis mulle mingi 10 sõnumit kutsika piltidega ja ütles, et üks inimene käis vaatamas, aga ei tahtnud, me siis sõitsime neljapäeval pärast tööd umbes 27 km kaugusele kutsasid vaatama. Oh my God, oli mu reaktsioon, kui antud aadressil asuvat maja nägin. Selline peldik, urgas, kardinate asemel akende ees suured kilekotid. Ei lasknud ennast "esmamuljest" häirida, kuigi jubedalt kõhe hakkas küll. Aga kõikvõimas Ants oli minuga kaasas ja suutsime prügikotimäe vahelt läbi jalutades maja esiukse üles leida. Tädi oli isegi väga sõbralik ja jutukas, teadis koertest palju, aga väljanägemine oli tal selline alkoholi-narkosõltuvuse probleemidega inimese moodi. Hambad mustad, nägu ärajoodud, majas haises kohutavalt. 

Kutsikad olid umbes kolmenädalased ja kahe nädala pärast võimelised emast eralduma. Küsisime päris palju küsimusi ja juba see tekitas kahtlust, et viienädalased koerapojad piisavalt iseseisvad, et uutesse kodudesse minna. Ma olen oma lugemise põhjal teadnud, et see vahemik peaks olema 6-8 nädala, pigem eelistatakse hoida kutsikaid emaga umbes 8 nädalani, sest vastasel juhul tekitab varajane lahutamine neis tugevat ängi ja frustratsiooni. 

Emane koer käis kõrvad lontis, saba jalge vahel, oma 11-aastase vanuse kohta nägi üsna räbal välja. Küsisin, et kas emane-isane on loomaarsti kunagi elus näinud, mille peale raputas omanik pead ja lisas, et need koerad pole vaktsineeritud, kiibitatud ega kunagi haiged olnud. Kutsikad ikka on, küsisime äärmiselt naiivse küsimuse. Kutsikad ka ei ole. Ei ole vatsineeritud, ussirohtu saanud (või hakkaksid saama) ega loomaarsti juures käinud. Olles kuulutustega hästi kursis, teadsin, et 500 dollari eest saab Jack Russelli, kes on kõik tervisekontrollid ja vajalikud vaktsiinid tehtud. Oh, ja pealegi hakkas Andres kahtlema, et isane üldse Jack Russell oli. 

Mingi hetk hakkas mul nendest kutsikatest nii kohutavalt kahju, et olin praktiliselt nõus tädiga käed lööma. Minu meelest ei peagi üks koer mingites steriilsetes tingimustes üles kasvanud olema, ei pea puhtavereline olema...
Võtsin ühe kutsa kätte, mille peale hakkas ta kohutavalt kriiskama, karjuma, nutma. Oih. See nüüd küll hea ei ole, miks nad inimesi niimoodi kardavad? 

Rääkisime koeraomanikuga veel umbes pool tundi juttu ja ta rääkis oma viiest lapsest, kes kõik on väga toredad ja töökad inimesed. Minu meelest sellel naisel oli väga hea süda, aga mingil hetkel astus majja tema 16-aastane poeg, kes ei tervitanud meid, tuli otsejoones ema juurde, suits ette, ema viska 50 dollarit või muidu saad vastu lõugu. Arvata on, et panime sealt kiirelt minema. Ei julgenud isegi tagasi vaadata. Tulid asjad ette, ei  saa koera ikka võtta, lähme reisile, unusta ära. 

Niimoodi jäi selle koeramüüjaga tehing katki. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr