Lisaks sellele, et suures plaanis jaguneb 24 tundi ehk ööpäev: magamise, töötamise ja muude tegevuste ajaks, võib seda kõike aega omakorda veel tuhandeks erinevaks killuks jagada.
Mul on ärkamise aeg, ajakirja/raamatu lugemise aeg, trenni tegemise aeg, lõõgastumise ja rahulikult hingamise aeg, kaisutamise aeg, poes käimise aeg, salati hakkimise ja koeraga mängimise, inimeste meeles pidamise ja uudiste vaatamise, suhtlemise ja suhtlemisest puhkamise aeg. Sellised ajad nagu teise poolega koosolemise, söömise ja trenni tegemise aeg on üks olulisematest aegadest päevas. Ja kui üks nendest kipub ära jääma, hakkab kodune õhkkond pingeliseks muutuma.
Aeg-ajalt, üsna harva, kui me oleme mõlemad nädalavahetusel tööl: kui mina töötan laupäeval ja Andres on pool pühapäeva kontoris, kui esmaspäevad on kiired ja töörohked, teed ummikus ja toitu külmkapis pole, kõht on tühi, meel on kurb, vaim tööst väsinud ning tahaks kiiresti mitte-midagi-tegemise-aega, aga enne selleni jõudmist peaks pesu pesema panema, tolmu imema, nädala toiduvarud soetama, süüa ja trenni tegema...
Ühel taolisel õhtul viskas mul kõigest üle, tuli jonnituju peale. Mina ei tee midagi. Kõigutan rahulikult võrkkiiges jalgu ning loen naisteajakirja. "Mulle aitab."
 |
| Pildil on küll Andres oma ajakirja lugemas, aga ehk sobib loo illustratsiooniks! See kahte inimest mahutav võrkkiik on üks kõige vahvam jõulukingitus, mida me saanud oleme. |
Mees tuli üsna hilja koju, väsinud ja näljane nagu šaakal, aga heatujuline nagu šimpans.
Nagu tal mul ikka!
Mina tutvustasin talle oma jauramit: "Ma ei tee täna mitte midagi!"
Et siis ei lähe poodi, ei tee süüa, ei korista elamist, las kasvab kõik ämblikuvõrkudesse ja kattub tolmukihiga. Ja sina, mees, jäta mind üldse rahule.
Eks selline tuju tõmbab ka temal igasuguse motivatsiooni maha.
Selle asemel, et minuga vaielda ja mind heatujustada, jalutas mees sündmuspaigalt minema väike kutsikas kõrval talle truult järgnemas, rääkides samal ajal koerale: "No, mis meil siin ikka muud teha, ta on meil vahepeal selline - tujukas. Peame siis natuke aega eemale hoidma, sina hoia ka, küll me hakkama saame. Raske on, aga me peame hakkama saama, ta on meile ikkagi väga kallis. Küll me hakkama saame, Zac."
Sain ma jee kaua halvas tujus olla!
Kergitasin oma taguotsa, jalutasin kööki ja võtsin tal selja tagant ümbert kinni.
Ma ei tea, kas ma olen pehmik, aga see pealtkuuldud "dialoog" sulatas mu kergelt jäätunud südame üles. Ma olen küll üsna hea eneseväljendaja, aga ei suuda tol hetke tuntud tundeid üheski keeles teile kirjeldada. Need on vist need hetked, mille nimel on meile elu antud?
Kommentaarid
Postita kommentaar