Somerville vabaõhukino kogemus

Kuigi seanss hakkas kell 8 õhtul, siis kella 6 paiku oli "kinosaal" paksult täis piknikut pidavaid filmihuvilisi. 

Unise näoga Andres kuuma pasta ja külma siidriga.  

Eile käisime Andresega Somerville vabaõhukinos vaatamas USA filmi "Smashed", mida näidatakse Lotterywest Film Festival raames. Filmifestival käib novembrist aprillini, vabas õhus, mändide all, suure ekraani ees. Pilet 16 dollarit inimese kohta. Kinos on rohkelt pikniku pidamise ruumi, kui oma sööki-jooki kaasas pole, saab vajalikku soetada alal tegutsevatest kohvikutest. 

Need suursugused männid, Norfolk pine trees ehk Araucaria heterophylla, mis Somerville vabaõhukino ümbruses kasvavad, on originaalis pärit Norfolki saarelt, kuid kasvavad nüüd üle maailma pea kõikides vahemerelise kliimaga riikides. Norfolki männid on hullult ägedad puud ja tekitavad  Somervilles eriti müstilise olustiku :) 

Jõudsime kinno umbes kaks tundi enne seansi algust, sõime-jõime, jalutasime University of Western Australia territooriumil asuvas vabaõhukinos ringi. Järgmine kord, kui me sinna filmile ja piknikule läheme, võtan kaamera kaasa ja teen üliägedast rohelisest ülikoolilinnaku alast - sellel asuvatest hoonetest pilti! Tegemist oleks nagu omaette maailmaga, päikeseloojangu ajal tundus nagu oleksime sattunud Avatari maailma. Kõige uskumatum selle juures on see, et piirkond asub praktiliselt keskklinnas, kuid jätab mulje, et oled kuskil sügaval paksu metsa sees, eemal tsivilisatsioonist.  

Film "Smashed" oli päris vaimukasse keelde pandud joomadraama abielupaarikesest, kelle tavalise noore inimese joomise ja pidutsemise harjumusest arenes välja tõsine alkoholisõltuvus: 

"Smashed" on humoorikas, mõtlemapanev ja kaasahaarav film. 
 http://welivefilm.com/wp-content/uploads/2012/10/Smashed_wlf1.jpg

Vaatasime filmi ära ja otsustasime magustoiduks 30-sendilist McDonaldsi jäätist süüa. Paar kuud tagasi käisime esimest korda elus drive-inis. Ostsime kuumal kevadpäeval linnast tulles McDonaldsist jäätist. Kiirtoitlustajad on elu ikka nii mugavaks teinud, et ei pea isegi näppu liigutama, et järjekordne nosimise ports kätte saada. 

Keegi oleks võinud meie esimest drive-ini kogemust kõrvalt filmida, sest olime nagu tõelised algajad. Häbi võiks olla! Ise elame kiirtoidu- ja drive-ini-paradiisis. Eile käitusime juba nagu professionaalid, kuigi pidime õhtuses vahetuses olnud teenindajatele oma 60-sendilise arvega suure pettumuse valmistama.