Mul on mingi sügavam tõrge Eesti kaasaegse kirjanduse vastu. Olen eesti keele säilitamise nimel päris palju lugenud ja kuigi uued autorid on üsna osavad väljendajad ja olukorra edasi andjad, siis tihtipeale hakkab mind häirima see tänapäeva muinasjutu draama "olin vaene tüdruk maalt, kuid abiellusin rikka advokaadiga ja avasin oma ilusalongi Tallinnas", tibinduse, seksikeskuse ja eneseimetlemise momendid, mis peagi igas raamatus mingites kohtades välja löövad.
Viimane selline ärritus tekkis "Minu Tai" raamatut lugedes, mida laenasin ühelt Austraalias elavalt sõbralt. Hakkasin hoolega lugema, raamatu algus oli paljutõotav ja ütlesin isegi minu kõrval National Geographicut lugevale mehele, et see raamat ületab esikaane põhjal tekkinud ootusi.
Mingi hetkeni, kuni tuli sisse stiilis "panin värvilised bikiinid selga ja kõikidel basseiniäärsetel meestel pidid minu vaatamisest kaelad kangeks jääma". Okei, ma saan aru, et see kõik võib miljööd lugeja silmade ette tuua, aga...kurat võtaks, kaua võib?
Kui alguses kirjutatakse põhjalikult ja ülevaatlikult, siis esimese raamatu kolmandiku "kohustusliku" Tai temaatika, kultuuri ja sündmuste juurest minnakse mina, mina, mina peale. See "ma näen oma ea kohta üllatavalt hea välja ja see roosamanna jänesekõrva" teema. Tegelikult ka naine, ma sain juba pärast kahekümnendat lehekülge aru, et tegemist on väga hea partiiga, saame üle, lähme edasi, räägime asjast. Räägime Taist, sul tuli see päris hästi välja. Niimoodi ma selle raamatu öökapi kõige tagumisse sahtlisse peitsingi, sest ma ei tea, mis asjade eest autor ühiskonnas selle jänesekõrvatibi kujundiga nii väga võitleb või väljas on, aga mina ei viitsi tema järjekordsete uute bikiinide, tibi ja jänesekõrva peatüki peale oma eluaega raisata.
Ma ei arva, et kõik raamatud peaksid suuremad ajaloolised sügavamõttelised teosed olema, aga hea oleks, kui lisaks nauditavale stiilile, oleks raamatul ka mingi sisu (viimased head "Sillamäe passioon" ja "Appassionata"). Nii kahju on vahepeal avastada, et pärast nädalast lugemismaratoni raamatut lõpetades ei ootagi sind mingi püant, mõte või avastad, et tegemist oli täieliku ajaraiskamisega, paberimäärimisega.
Tõesti, maailma kirjanduse trendid on liikunud selles suunas, kus tõsisemat, aeganõudvamat, teadmisinõudvamaid raamatuid ei ilmugi palju. Mulle tundub, et paljusid raamatuid alustatakse täiesti süžeed ja sisu planeerimata, et vaatame, kuhu see välja jõuab.
Suures hulluses ostsin ka selle hallivarjundi esimese osa, suutsin esimesed 15 lehekülge läbi lugeda ja kuna stiil oli nii konarlik, teema nii klišeesid täis, ei suutnud ma seda raamatut 15. leheküljest edasi lugeda. Päris halvasti kirjutatud raamat ju! Ja kõik need meeleheitel naised, kelle elus ei toimu mitte ja kes tahaksid kangesti teiste magamistuppa piiluda, sest enda fantaasia ei ulatu misjonäripoosist kaugemale, vaadake pornograafiat selle raamatu lugemise asemel. On kindlasti vähemalt sama inspireeriv.
Ühesõnaga, tahaks midagi head ja kaasahaaravat lugeda, elamust saada, aga olen väsinud kõikidest üleshaibitud bestseller teosest, mis jätavad mõru järelmaigu suhu ja ei paku mingit lugemisnaudingut. Kas tõesti on nii raske hästi ja haaravalt, läbimõeldult kirjutada, kui sinu kirjutatut keegi avaldada soovib?
Viimane selline ärritus tekkis "Minu Tai" raamatut lugedes, mida laenasin ühelt Austraalias elavalt sõbralt. Hakkasin hoolega lugema, raamatu algus oli paljutõotav ja ütlesin isegi minu kõrval National Geographicut lugevale mehele, et see raamat ületab esikaane põhjal tekkinud ootusi.
Mingi hetkeni, kuni tuli sisse stiilis "panin värvilised bikiinid selga ja kõikidel basseiniäärsetel meestel pidid minu vaatamisest kaelad kangeks jääma". Okei, ma saan aru, et see kõik võib miljööd lugeja silmade ette tuua, aga...kurat võtaks, kaua võib?
Kui alguses kirjutatakse põhjalikult ja ülevaatlikult, siis esimese raamatu kolmandiku "kohustusliku" Tai temaatika, kultuuri ja sündmuste juurest minnakse mina, mina, mina peale. See "ma näen oma ea kohta üllatavalt hea välja ja see roosamanna jänesekõrva" teema. Tegelikult ka naine, ma sain juba pärast kahekümnendat lehekülge aru, et tegemist on väga hea partiiga, saame üle, lähme edasi, räägime asjast. Räägime Taist, sul tuli see päris hästi välja. Niimoodi ma selle raamatu öökapi kõige tagumisse sahtlisse peitsingi, sest ma ei tea, mis asjade eest autor ühiskonnas selle jänesekõrvatibi kujundiga nii väga võitleb või väljas on, aga mina ei viitsi tema järjekordsete uute bikiinide, tibi ja jänesekõrva peatüki peale oma eluaega raisata.
Ma ei arva, et kõik raamatud peaksid suuremad ajaloolised sügavamõttelised teosed olema, aga hea oleks, kui lisaks nauditavale stiilile, oleks raamatul ka mingi sisu (viimased head "Sillamäe passioon" ja "Appassionata"). Nii kahju on vahepeal avastada, et pärast nädalast lugemismaratoni raamatut lõpetades ei ootagi sind mingi püant, mõte või avastad, et tegemist oli täieliku ajaraiskamisega, paberimäärimisega.
Tõesti, maailma kirjanduse trendid on liikunud selles suunas, kus tõsisemat, aeganõudvamat, teadmisinõudvamaid raamatuid ei ilmugi palju. Mulle tundub, et paljusid raamatuid alustatakse täiesti süžeed ja sisu planeerimata, et vaatame, kuhu see välja jõuab.
Suures hulluses ostsin ka selle hallivarjundi esimese osa, suutsin esimesed 15 lehekülge läbi lugeda ja kuna stiil oli nii konarlik, teema nii klišeesid täis, ei suutnud ma seda raamatut 15. leheküljest edasi lugeda. Päris halvasti kirjutatud raamat ju! Ja kõik need meeleheitel naised, kelle elus ei toimu mitte ja kes tahaksid kangesti teiste magamistuppa piiluda, sest enda fantaasia ei ulatu misjonäripoosist kaugemale, vaadake pornograafiat selle raamatu lugemise asemel. On kindlasti vähemalt sama inspireeriv.
Ühesõnaga, tahaks midagi head ja kaasahaaravat lugeda, elamust saada, aga olen väsinud kõikidest üleshaibitud bestseller teosest, mis jätavad mõru järelmaigu suhu ja ei paku mingit lugemisnaudingut. Kas tõesti on nii raske hästi ja haaravalt, läbimõeldult kirjutada, kui sinu kirjutatut keegi avaldada soovib?
Lugesin Kivirähu "Maailma otsas", mulle meeldis väga. Aga jah, muud head sügavat eestikeelset kirjandust pole ammu enam kohanud.
VastaKustutaTänan soovituse eest!
KustutaKatsun selle oma nimekirja panna :)
95% "Minu Tai" raamatu tagasisidest on negatiivne ja täpselt sel põhjusel, mille sinagi välja tõid. Ja just seepärast ma olen sellest raamatust eemale hoidnud, vist õige valik.
VastaKustutaFifty Shades on üks kummalisemaid raaamtuid, mis ma üldse lugenud olen! Üllatuslikul kombel on mul juba teine osa poole peal ja kuna riiulist vaatab kolmas ka vastu, siis peaks vist edasi lugema. Elu sees ei tuleks selle peale, et niisuguse teosega on võimalik suurt raha kokku ajada ja kuulsaks saada! Aga mingil põhjusel ma pole seda käest ära pannud, eelkõige vist uudishimu, et mida kogu maailm selles loos näeb, ma pean ju ka teada saama! Eks sealt mingeid sügavamaid mõtteid ei tasugi otsida, aga samas porno mõõtu ka minuarust välja ei anna.
Loe vahelduseks jälle klassikat, kindlasti on teoseid, mis varem kahe silma vahele jäänud. Või näiteks "Valge raamatu" sari, seal on päris mitu väga head teost, kuigi need ei ole eesti autoritelt, vt: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/sari?3491
Fifty Shades on minu meelest päris halvas stiilis kirjutatud ja kui raamat ei ole algusest peale kaasahaarav, siis ma ei suuda seda lõpuni lugeda. Ja kõiksugused naised räägivad sellest sellise suure vaimustusega stiilis "kõige parem asi, mis minuga juhtunud on". Ma ei tea, kas ikka nii hull! See kontingent on ikka päris suur, kellele see raamat, kirjanik ja tema stiil peale on läinud. Ma olen ühistranspordis üsna tihti jalg jala peal hoidvaid, huuli hammustavaid ja keelt välja ajavaid naisi näinud..ja mis neil käes on? See sama raamat.
VastaKustutaMul on muidugi teisigi tuttavaid läbi elu olnud, kellel pole endal mingit eraelu olnud ja rahuldanud oma uudishimu jmt mis teisi vajadusi nilbete naistele suunatud armastusromaanide abil: "...ja siis ta suudles kirglikult mu kaela ja pani oma pinges käe minu kingu peale.."
Tänan sind soovituste eest! Unustasin muidugi eile oma "kaheaastasega" koju kiirustades sinu riiulist huvipakkuvaid raamatuid laenutada :)